/nginx/o/2021/10/06/14119513t1hca86.jpg)
Inga Sild kirjutas Facebookis pärast Marcus Nilsoni debüüti Kareninina: «Ma olen ju lugenud L. Tolstoi «Anna Kareninat». Eesti keeles ja vene keeles, filme näinud, teatris näinud, ka varasemates koosseisudes sealsamas saalis näinud... Anna abikaasa Karenin oli senimaani minu jaoks inimene, keda ma pole suutnud ei armastada ega austada [...]: kõrk, orienteeritud vaid enesele, oma karjäärile keskendunud külma südamega mees, kelle jaoks abikaasa vaid kaunis aksessuaar... [...] Ja nüüd PÕMM! Mul oli reaalselt Kareninist kahju!» Nende muljetega nõustudes püüan kirjasõna abil avada Nilsoni Kareninit ja seda, mis selle rollikehastuse nii mõjuvaks tegi.