Inga Sild kirjutas Facebookis pärast Marcus Nilsoni debüüti Kareninina: «Ma olen ju lugenud L. Tolstoi «Anna Kareninat». Eesti keeles ja vene keeles, filme näinud, teatris näinud, ka varasemates koosseisudes sealsamas saalis näinud... Anna abikaasa Karenin oli senimaani minu jaoks inimene, keda ma pole suutnud ei armastada ega austada [...]: kõrk, orienteeritud vaid enesele, oma karjäärile keskendunud külma südamega mees, kelle jaoks abikaasa vaid kaunis aksessuaar... [...] Ja nüüd PÕMM! Mul oli reaalselt Kareninist kahju!» Nende muljetega nõustudes püüan kirjasõna abil avada Nilsoni Kareninit ja seda, mis selle rollikehastuse nii mõjuvaks tegi.
Tellijale
Loomulik, orgaaniline ja täpne Karenin
Üllatav oligi Marcus Nilsoni valimine Karenini rolli – ta tundub selle osa jaoks liiga noor. Kuid Nilson kinnitas seda, mida ta ennustas balletikooli lõpuetenduse «Kolme õe» Veršininina (kes samuti pole poisike) – ta kujundas meisterlikult läbi töötatud, psühholoogiliselt veenva rolli. Tema Karenin ei ole nii vana, kui me teda ette kujutame, pigem on tegemist küpse hingega, kes on vanem, kui number passis seda isegi aimata lubab.