Reportaaž vinüüliäri eesrindelt

Biit Me tüübid ajavad kõrgete lagedega ruumis vinüüliasja. Kaarel Valter (vasakul) ja Madis Nestor. Foto: Eero Vabamägi

Kui asusin kunagi ülikooli ajakirjandust õppima, juhtus ühtlasi nii, et koolist ehk siis ülikooli peahoonest umbes saja meetri kaugusel asus plaadipood. Plaadipoe nimeks Helitroop. Aasta siis oli 1998 ja kuna internet oli veel väike ja ebaoluline, tuli üksjagu olulist infot muusika kohta ikka plaadipoest. Lisaks sai plaadipoe müüjaid igasuguste juttudega tüüdata. Ega nad sellest väga häiritud olnudki, sest neilgi oli vaja päev õhtusse veeretada. Eriti veel poes, kus polnud aknaid.

Päris tihti eelistasin mõne ajakirjandusmaestro loengu asemel hoopis plaadipoodi minna.

Vahepeal on palju vett merre voolanud ja päris paljud inimesed päris paljude teiste inimestega mitu puuda soola ära söönud. Muusikaäris on toimunud nii suured muutused, et ei teagi enam täpselt, mida see endast kujutab. Noored ei suhestu identiteedi mõttes enam niivõrd muusikaga kui mingisuguste muude internetis tegutsevate nähtustega.

Viru tänaval tegutsev Biit Me alustas tegevust 2011. aasta oktoobris. 10 aastat on ­tänapäeva olemuslikku lühiajalisust arvestades juba vist üsna pikk aeg. Nad on töötanud kolmes kohas. ­Varem Maakri tänaval ja Pikal tänaval. Biit Me praegustes ruumides asunud Sven Grünbergi ja tema bändi Mess esimene prooviruum. Nii et tehti muusikaajalugu. 90ndatel olla siin ajanud oma asja midagi nii kummalist nagu KGB nostalgiabaar. Midagi sellist, et paned miilitsakostüümi selga ja lähed jooma.