Nobeli kirjanduspreemia võitis tänavu Tansaania romaanikirjanik

Abdulrazak Gurnah 2009. aastal. Foto: Wikipedia

Rootsi akadeemia kuulutas täna välja Nobeli kirjanduspreemia tänavuse võitja, kelleks osutus 72-aastane Suurbritannias elav ja inglise keeles kirjutav tansaania romaanikirjanik Abdulrazak Gurnah. Eesti keelde tema teoseid seni tõlgitud ei ole. Nobeli kirjandusauhinnaga kaasneb kümne miljoni rootsi krooni (u 985 000 euro) suurune rahaline preemia.

Gurnah on üks tuntuimaid ja hinnatuimaid kaasaegseid postkolonialistliku kirjanduse uurijaid ja viljelejaid Suurbritannias. Rootsi Akadeemia tõstis Nobeli kirjanduspreemiat määrates esile tema kompromissitut ja kaastundlikku lähenemisviisi kolonialismi mõjudele ning nende põgenike saatusele, kes on langenud kultuuride ja kontinentide vahelisse lõhesse.

Abdulrazak Gurnah sündis 1948. aastal Zanzibaris. 1968. aastal läks ta õppima Suurbritanniasse Canterbury Christ Church ülikooli. Praegu elab ta Lõuna-Inglismaa rannikulinnas Brightonis.

Ta on seni avaldanud kümme romaani: «Memory of Departure» (1987), «Pilgrims Way» (1988), «Dottie» (1990), «Paradise» (1994), «Admiring Silence» (1996), «By the Sea» (2001), «Desertion» (2005), «The Last Gift» (2011), «Gravel Heart » (2017) ja «Afterlives» (2020). Ühtlasi on ta avaldanud jutukogu «My Mother Lived on a Farm in Africa» (2006).

Tema tuntuimad teosed on «Paradise» (1994), mis jõudis nii Bookeri kirjandusauhinna kui ka Whitebreadi kirjandusauhinna lühinimekirja; «By the Sea» (2001), mis jõudis Bookeri pikka nimekirja ja Los Angeles Times Book Awardi lühinimekirja; ning «Desertion», mis nimetati Commonwealth Writers Prize’i lühinimekirja.

Gurnahi kolm esimest romaani – «Memory of Departure», «Pilgrims Way» ja «Dottie» – kujutavad eri perspektiivist immigrandi elu kaasaegsel Inglismaal. Neljanda romaani «Paradise» tegevus toimub Teise maailmasõja ajal koloniseeritud Ida-Aafrikas.

«Admiring Silence» räägib loo noorest mehest, kes emigreerub Zanzibarist Inglismaale, kus ta abiellub ning alustab tööd õpetajana. Kakskümmend aastat hiljem endist kodumaad külastades näeb ta oma elu ja abielu ühtäkki uuesti perspektiivist. Romaani «By the Sea» minajutustajaks on ühes Inglismaa rannikulinnas elav eakas asüülitaotleja.

Aastatel 1980–1982 õpetas Gurnah Nigeerias Kano ülikoolis. 1982. aastal kaitses ta Inglismaal Kentis doktorikraadi. Alates sellest ajast kuni tänaseni on ta töötanud samas koolis õppejõuna. Tema akadeemiline tegevus on olnud seotud peamiselt postkolonialistliku kirjandusega, iseäranis on teda huvitanud vastavad näited Aafrika, Kariibi mere saarte ja India kirjandustes.

Ta on toimetanud kaks köidet kogumikku «Essays on African Writing» ning avaldanud käsitlusi kaasaegsetest postkolonialistlikest kirjanikest nagu V. S. Naipaul, Salman Rushdie ja Zoë Wicomb. Ühtlasi on ta toimetanud Cambridge’i ülikooli kirjastuselt ilmunud raamatu «A Companion to Salman Rushdie» (2007).

Abdulrazak Gurnah on esimene Nobeli kirjanduspreemia pälvinud Tansaania autor ning neljas sel sajandil Nobeli saanud Suurbritannias elav kirjanik, kes pole Suurbritannias sündinud (eelmised olid: Vidiadhar Surajprasad Naipaul, Doris Lessing ja Kazuo Ishiguro). Olgu võrdluseks lisatud, et Suurbritannias sündinud briti autorid on viimase 70 aasta jooksul Nobeli pälvinud kolmel korral: Winston Churchill (1953), William Golding (1983) ja Harold Pinter (2005).

Sel sajandil on Nobeli kirjanduspreemia pälvinud veel: Gao Xingjian (Hiina / Prantsusmaa, 2000), Vidiadhar Surajprasad Naipaul (Suurbritannia / Trinidad ja Tobago, 2001), Imre Kertész (Ungari, 2002), John Maxwell Coetzee (Austraalia / Lõuna-Aafrika Vabariik, 2003), Elfriede Jelinek (Austria, 2004), Harold Pinter (Suurbritannia, 2005), Orhan Pamuk (Türgi, 2006), Doris Lessing (Suurbritannia / Zimbabwe, 2007), Jean-Marie Gustave Le Clézio (Prantsusmaa / Mauritius, 2008), Herta Müller (Saksamaa, 2009), Mario Vargas Llosa (Peruu / Hispaania, 2010), Tomas Tranströmer (Rootsi, 2011), Mo Yan (Hiina, 2012), Alice Munro (Kanada, 2013), Patrick Modiano (Prantsusmaa, 2014), Sviatlana Aliaksijevič (Valgevene, 2015), Bob Dylan (USA, 2016), Kazuo Ishiguro (Suurbritannia / Jaapan, 2017), Olga Tokarczuk (Poola, 2018), Peter Handke (Austria, 2019) ja Louise Glück (USA, 2020).