Rein Raua raamatul on algmed juba sajandi taga. Palju aastakümneid on siinmail ringi liikunud legende kartmatust jõunaisest Anette Buschist, kes loopis Lõuna-Venemaa maadlusmattidel mehi ja jõudis välja lõpuks Jaapanisse, kus purustas kette ning tõstis hammastega elavaid ja surnud raskusi.
Vene-Jaapani sõja ajal omandas tähtsust ka jaapani nimi Oyama (jaapani keeles «väike mägi»). Nimelt kamandas aastatel 1904–1905 Mandžuurias Jaapani vägesid välimarssal Oyama Iwao, kellest liikusid Eestis veidrad kuulujutud. Nõnda kirjutasid ajalehed, isegi Vilde väljaanne Kaak, et Oyama Iwao pole keegi muu kui Tartumaa pärisorja poeg Ojamaa Tõnu, kel olnud juba varakult tahtmine avarustesse söösta, misjärel ta Ohhoota mere rannikule karjääri tegema kadus. Ka Raua peategelasest vägilanna on ju Ojamaa, mis teeb ta vastuvõtmise jaapanlastele lihtsamaks.
Võib arvata, mis on autorit jõujuurika puhul irriteerinud – tahe tutvustada maakeelt kõnelevale lugejaskonnale eksootilisi kultuure. Viia lugeja käekõrval Hiina Siiditeele selle vägevate linnade ja jõgedega, Siiamisse, Kotšinhiinasse selle pärlivete ja ilusate paleedega. Põigata külma Siberisse, millest teatakse üpriski vähe, ja lõpuks pidada kinni Jaapani lilleväljadel.
Lily Oyama (Anette Buschi) isik on ilmselt autorit köitnud müstiliste iseloomujoonte poolest: Lily on pommidega mürav hiidnaine, kes väldib mehi, kleite ja seelikuid, kuid peab lugu puhtusest ja hiina valgest siidiülikonnast.
/nginx/o/2019/10/10/12640019t1h010a.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/10/07/14122159t1hccf4.jpg)