Ajaränduri, meeleränduri ja palveränduri jutud

Indrek Tenno on avaldanud novellikogu «Apelsinipressijad». Foto: Erakogu

Kanada kirjaniku Yann Marteli (snd 1963) seiklusromaani ja selle põhjal 2012. aastal tehtud menufilmi «Pii elu» alguses räägib peategelane, kuidas on enda jaoks avastanud järgemööda hinduismi, kristluse ja islami. Ta usub neid kõiki ning pole ühtegi neist teistest kõrgemale tõstnud. Hiljem ta mainib, et lisaks juba nimetatud kolmele usundile on ta ka judaist. Olen mõelnud, et võib-olla ongi globaliseerunud maailmas paljud inimesed märkamatult hakanud usuliselt elama Pii elu, pannes kokku kristluse ja jooga, loodususu ja budismi, tuues kokku eri religioonide jumalad jne.

Eelmises lõigus nimetatud tähelepanek meenus mulle mitu korda, kui lugesin Indrek Tenno novellikogu «Apelsinipressijad». Autor on rändur, kes ajas liikudes maalib Saaremaal Karja kiriku lage («Ma maalin igavikku … ja tõde…»), püüab Emajõest luust konksuga säga ja tajub jumalate maale laskumist («Varakevad Emajõe suursoos»). Autor on ka meelerändur, kes elab algaja pühamehena läbi otsustavale loobumisele eelnenud kõhklused Katmandus («Sādhu kannatused») ja aitab tuua rahu noore prostituudi päevadesse («Buddhameele lõputu loomus»). Kõigele eespool nimetatule lisaks on autor palverändur, kelle meeled on avatud nii setode surnuaial, Mehhiko väikelinna jumalaema ikooni ees kui ka Shirdi Babast lugusid kuulates.