Noored Wertherid kannatavad ka praegu

USAs on paljudel suurematel sildadel potentsiaalsete enesetapjate tarbeks kriisiliini telefonid. Foto: Guillaume Paumier

Postimehe 1. oktoobri numbrist sai lugeda, et mullu läks vabasurma 212 inimest, nende hulgas kümme last. Miks? Igaühe taga on lugu, igaühest jäid maha inimesed, kes küsivad endalt: kui oleksin märganud, kas andnuks midagi ära teha? Vabasurmast kõnelemise ja kirjutamisega kaasnevad mitmed eetilised probleemid, kuitahes delikaatselt ka ei lähene. Suurim hirm on selles, kas äkki inspireerib mõni raamat või artikkel või telesaade eluga ummikus olevaid inimesi sama teed minema.

Kirjandusloost on teada, et Johann Wolfgang Goethe romaan «Noore Wertheri kannatused» (1774) põhjustas romantilistest põhjustest ajendatud enesetappude laine. Nähtus pälvis koguni nime – seda hakati kutsuma Wertheri efektiks. Kirjasõna rolli ei tohi mingil juhul alahinnata. Oluline on, kuidas ühest või teisest nähtusest kirjutada. Noortele ja noortele täiskasvanutele adresseeritud ilukirjandus on tänapäeval piripardani täis haigusi, õnnetusi ja hädasid, kaasa arvatud vaimse tervise probleemid ja enesetapud.

USA kirjaniku Bill Konigsbergi «Sild», mis pühendatud depressioonile ja vabasurma minekule, on ühtaegu informatiivne, analüüsiv, emotsioone lahkav ja tuge pakkuv. See on hariv lugemine neile, kes selle probleemiga otseselt kokku puutunud pole. Neile, kes on, pakub autor tuge ja teadmist, et keegi pole üksi.

«Sillas» mängitakse neljal moel läbi kahe noore enesetapp. 17. aprillil kell 15.54 seisavad New Yorgis üle Hudsoni jõe viiva George Washingtoni silla piirdel kaks noort: Aaron ja Tillie. Nad ei tunne teineteist, aga neil on peas sama mõte: lõpetada oma elu. Variandid on, et mõlemad hüppavad alla, hüppab poiss ja tüdruk loobub, hüppab tüdruk ja poiss loobub. Või siis ei hüppa kumbki.