Uus maailm on juba kohal?

Lia Perjovschi segatehnikas installatsioon «Võtmesõnad». Ivan Galerii loal. Foto: Paul Kuimet

Kui lehelugejale ei meeldi «poliitiline kunst» või külastajakogemus, kus sind pannakse pikki tekste lugema, siis see näitus pole ilmselt teie tassike teed. Minuga on nii ja naa. Sotsiaalselt kaasav kunst on üldjuhul informatiivne ja aktiivne – keegi ei keeruta ega abstraheeri üle. Üksikute teoste tasandil kuuleb lugusid, mis on aktuaalsed ja üldistatavad. Kõne all oleva näituse infomassiivi tõttu jäi aga sellest palju läbi töötamata, kuigi veetsin seal mõned tunnid.

Näituse kui terviku tasakaal on tugevalt tekstuaalsuse poole kaldu ja vormistus pole alati loetav – see võib olla isegi väsitav. Puuduvad hingetõmbepausid, iga teos on infotihe ja nõuab keskendumist. Kui proovida julgustada neid, kelle jaoks on kunstiteose puhul olulisim esteetiline stiimul, siis neile on, ehkki vähesel määral, samuti mõeldud – kasvõi Urmas Viigi humoorikas koomiks «Tume planeet» (2020/2021). Vaatamata kuraatori liiga ambitsioonikale taotlusele hõlmata teoste kaudu valikut globaalsetest komplekssetest probleemidest, on tegemist pigem hea näitusega. Aga lihtsalt läbi jalutamiseks pole mõtet piletiraha kulutada.

Kuraatori sõnul tõukub «Mis sillutab teed uuele maailmale?» 2019. aastal Routledge’i kirjastuselt ilmunud raamatust «Sillutades teed uuele maailmale», mille kaasautoriks ta on. Näitusele valitud 14 kunstnikku ja rühmitust kattuvad raamatus olevaga ning saatetekstis lubatakse, et nende teoste kaudu leiame vastuseid (!) üleilmsetele probleemidele, mis kõik taandatakse valdkonnas levivale arusaamale juurpõhjusest: neoliberaalne kapitalism. Jääb aga selgusetuks, mis seisukohal ollakse selle vastandi ehk riigibürokraatliku plaanimajanduse või heaoluühiskondade suhtes, kus samuti turumajandust praktiseeritakse.