Tantsuliste muinasjuttude aegumatu võlu

Anna Roberta ja Willam Newton balletis «Luikede järv». Foto: Rünno Lahesoo

Muinasjutud ja legendid, olgu sõnalises, muusikalises või tantsuli­ses vormis, on osa inimkonna aegumatust pärandist. Iga jutustaja värskendab tuntud lugusid oma aktsentidega. Balleti- ja ooperiteatris tulevad uued tähendused erinevate esituste ja osatäitjatega: olukorrad ja süžee on tuttavad, saab tähelepanu pöörata karakterite olemusele ja nende tunnete paletile. Lisaks on võimalik samu helipilte või liikumismaastikke kogeda erinevalt artikuleerituna, nautida erinevate häälte ja kehaliikumise ilu. Tänavune kevad andis selleks koroonapiirangutest hoolimata mitu võimalust.

Klassikalisi ballette on ­sageli nähtud üksnes ­«patškaballetina» ehk pelgalt (nais)tantsu kaunidust demonstreerivate teostena, milles ­lavastuskontseptsioonil kohta ei ole. See annab tantsijatele vabad käed oma rolli kujundamisel ning välise vormi soovi­tud sisuga täitmisel. Nii näiteks on juhtunud «Luikede järvega», kus meil on väga erineva iseloomuga Luiged Ketlin Oja (esietendus 2018. aasta märtsis), Anna Roberta (esietendus 2020. ­aasta veebruaris) ja Ami Morita, täna­vu ei olnud neil mitte üksnes uued partnerid, vaid rahvusballetis on ka kaks uut ja väga erinevat printsi: William Newton ja Cristiano Principato. ­Järgnevalt püüan nähtut sõnadesse vormida.