Kaks mäluruumi. Üksainus veepudel

Jaan Rekkor ja Jane Napp Endla lavastuses «Must lind». Foto: Priit Loog

Armetu – armutu puhkeruum. Halli kattega põrandal tagantkätt mahavisatud prügi, einepakendid, laual karbis söömata võileib. Kaks inimest seismas teineteisest nii kaugel, kui ruum võimaldab.

Vanem mees nimega Ray või Peter, tema töötab sel territooriumil – Jaan Rekkor. Noor naine Una, külaline Ray minevikust – Jane Napp. Valvas, katkematu, pingestatud silmside nende vahel. Ja mõlemal pool neid kaht paikneb publik. Selline mänguruumi liigendus muudab lavatsooni kaitsetumaks, tegelased sissepiiratuks. Üksiti võimendab teatripubliku osadust. Ka viivud, mil mõnes misanstseenis näeb näitleja kukalt, aga üliväga tahaks näha silmi, on sisuliselt täpne lahendus. Kui jääks mahti, oleks huvitav piielda ka vastassektori reaktsioone.

Aga selleks ei anta aega, niivõrd kontsentreeritud, sugestiivne on kahe näitleja kohalolek, pingeväli kahe tegelase vahel. See haarab kaasa, otsemaid, jõulise vaikimise proloogiga. Mu nähtud 6. oktoobri etendusel olid vastassektoris teismelised noorukid, hakatuseks üks neist turtsatas häälekalt, ent karm lavavaikus tungis kohe läbi kaitsekihi. «Must lind» on lavastus täiskasvanutele.