Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Meie reliikvia on vabadus teha valesid valikuid!

Oskar Lutsu «Kevade» tegelaste eluolu ja juhtumised vajavad tänapäeva õpilastele rohkem selgitamist. FOTO: Kaader filmist

Valitseb vaieldav eeldus, et inimene muutub elu jooksul targemaks. Et Juhan teab palju sellist, mida Juku ei tea. Selle all ei mõelda mitte tehnilist, teoreetilist ja faktilist laadi teadmisi, vaid elutarkust – seda, kuidas olla siin maailmas kõige kiuste õnnelik ja edukas, võtta oma piiratud võimalustest maksimum.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Paraku on vist nii, et suur osa inimlikust elutarkusest on tagantjärele tarkus – kahetsustest eristamatu, süntaksilt ohkerütmiline, praktikas peaaegu kasutamatu. Elu liigub sellisel tarkusel kogu aeg sujuvalt eest ära nagu silmapiir, muudab ta aegunuks. See on, nagu mängiks eilsete võidunumbritega tänast lotot.

Kas tagantjärele tarkusel on üldse mingi turuväärtus ja sihtgrupp? Veronika Kivisilla on igatahes püüdnud sellest «saia» teha, koostades raamatu, mille tarbeks palunud mõnekümnel eri põlvkondadest Eesti kultuuritegelasel kirjutada kiri nooremale iseendale. Ülesanne on intrigeeriv, suhteliselt raske ning mõistagi võluvalt tarbetu. Kuna kirjade ametlik adressaat on mitte just fiktsionaalne, kuid tänaseks siiski pöördumatult ajas kaduma läinud (sest ühte minasse kaks korda ei astu), on need sõnavõtud suunatud eelkõige konkreetse kogumiku lugejaile.

Tagasi üles
Back