Vodevill printsess Dianaga peaosas

Printsess Dianat kehastav Jeanna de Waal ja prints Charlesi kehastav Roe Hartrampf. FOTOd: Netflix Foto: Netflix

Netflix esitles muusikali kunagisest Walesi printsessist Dianast. Niipea kui keskkonna ühte kastikesse ilmus roosa kübar ja Diana nimi, aimas süda halba, või kui mitte halba, siis vähemalt mitte head.

Esiteks on muusikal teles kõige halvem viis muusikali vaatamiseks. Sõnateatrit veel, aga muusikali puhul tahaks olla vaatajarollis teatrisaalis. Teiseks, Diana. Siit saab tulla ainult midagi vastuolulist, nii nagu seda oli ka kadunud printsess.

Diana puhul on tegemist justkui kaardipaki ühe kaardiga, millel on kaks nägu. Ühel on noor, naiivne, piinlev, ilus, aga kurb inimene. Keerad kaardi teistpidi ja seal on meediaga manipuleeriv, nartsissistlik, oma laste isa mustav, üldsegi mitte nii hädine naine. Minu imestuseks läks esimene pooltund muusikalist nii, et ei tekkinud kordagi tunnet, et tahaks teleri kinni klõpsata. Talutavaks muutis selle hea produktsioon ning võimalus vaatenurkadega mängida, sest etendus anti Netflixi jaoks tühjale saalile.