R, 9.12.2022

Tantsivad utopistid tekitavad küsimusi

Jeremy Shaw näituse arvustus
Sveta Grigorjeva
, luuletaja ja koreograaf
Tantsivad utopistid tekitavad küsimusi
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 4
Jeremy Shaw’ retsept on segada BBC-likku dokumentaali esteetikat, koreograafiat,
glossolaaliat, ulmet, narratiivi, ajalugu ja digitehnoloogiat. 
Jeremy Shaw’ retsept on segada BBC-likku dokumentaali esteetikat, koreograafiat, glossolaaliat, ulmet, narratiivi, ajalugu ja digitehnoloogiat. Foto: Raul Mee
  • Tippkunstnik Kumus
  • Jeremy Shaw tahab lummata ja meeldida
  • Vaatamata utoopilistele lubadustele jääb maailm ikka samaks

Kunst on üks noist praktikaist, mis avavad ja laiendavad seda, kuidas on võimalik inimesena maailmas olla. See ei ole vaid millegi loomine või tegemine või selle harjutamine, vaid ka teatud viisil maailmas olemine ja selle harjutamine. Mida harjutab Jeremy Shaw oma uue näitusega?

Eelmisel aastal käisin Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis Marten Esko, Vanina Saracino ja Lea Vene kureeritud näitusel «Tiiger ruumis» kaks korda just Jeremy Shaw’ teose «Liminals» (2018) tõttu. Olin lummatud, intrigeeritud ja tahtsin uuesti kogeda seda, mida see teos minuga tollal juhtus tegema. Teos tõmbas mu endasse ega tahtnud kuidagi lahti lasta. EKKMis nähtu oli mingis mõttes ka eelmäng vastavatud näitusele «Phase Shifting Index». See, kuidas siin kasutatakse BBC-likku dokumentaali esteetikat, koreograafiat, glossolaaliat, ulmet, narratiivi, ajalugu, digitehnoloogiat – kõik see on juba «Liminalsis» üksüheselt sees.

«Jeremy Shaw. Phase Shifting Index»

Kumu kunstimuuseumis 20. veebruarini 2022

Kumu auditooriumis toimunud artist talk’i käigus sai muu hulgas näha ka kunstniku varasemaid töid, mis kõik evivad endas kas otsese(ma)id jälgi või õrnemat kaja praeguseks tema kõige mastaapsemaks kujunenud teosele «Phase Shifting Index». Jeremy Shaw on justkui uue aja šamaan-orkestrant-teejuht – see, kuidas ta teosed on Kumu esimesel korrusel kokku ja koos kõlama pandud, on äärmiselt täpne ja täpselt timmitud trip. Videotes ei ole koreografeeritud näiteks üksnes tantsijad, vaid kohati on tantsima kokku pandud ka videod ise.

Ikkagi status quo juurutamine

Mitmesuguste rühmituste liikumine ja koreograafia on kunstniku loodud narratiivide peamised vahendid ja tehnikad uue maailma kultiveerimiseks ja sinna jõudmiseks. Ainult et siin ei manata esile ei vihma, viljaõnne ega tulevast sõjavõitu. Kunstnik sünteesib kokku uued rituaaltantsud kas siis mõnest subkultuurist ja selles peituvatest elementidest või loob somaatiliste praktikate all tuntud või ka 1960ndate Ameerikas alguse saanud nüüdistantsude põhjal oma nihestatud versiooni tulevikust ja selle tantsudest.

Ent minule kui koreograafile, kes keskendub oma töös muuhulgas ka eelnevalt mainitud tehnikatele ja nende igapäevasele praktiseerimisele, on Shaw’ neid liialt lihtsustav ja kohati isegi naeruvääristav (liialt esoteriseeriv või karikeeriv) käsitlus küll mõneti problemaatiline.

«Phase Shifting Index» Kumus
«Phase Shifting Index» Kumus Foto: Raul Mee

Liikumine on Shaw’ silmis alati vaid keelelisele loogikale, lineaarsele narratiivile ja selle interpretatsioonile alluv meedium – autor on siin eelkõige loojutustaja. Koreograafia, muusika, visuaalid – kõik need on pelgalt vahendid iga video juurde kuuluva ulmelise «idee» illustreerimiseks ja väljajoonistamiseks. Võib öelda, et kõik taandatakse ikkagi logos’ele.

Loo jutustamine on samas ka miski, milles seisneb «Phase Shifting Indexi» suurim tugevus: autori väljamõeldud subkultuurid ja nende uue maailma manamise-tantsitamise kirjeldused, nihked inimeste öeldu ja subtiitrites kirjutatu vahel ning audiovisuaalne ulmemaailm (kodukootud dokumentaali esteetika ja tänapäeva digitehnoloogia segamine) mõjuvad nauditavalt, vägevalt ja lummavalt.

Kui popular science ehk populaarteaduslik žanr on miski, mis on üldsusele teatud (lihtsustatud) teaduse tõlgendus, siis Shaw’ viimane näitus tõi lisaks sellele pähe ka mõiste popular art. Mitte et tahaks teda tingimata liigitada pelgalt popkultuuri valda, aga tegemist on suuresti ikkagi meeldida ja lummata tahtva näituse ja teoste-amalgaamiga. Minu sisemine Theodor Adorno kogu vastava kultuuritööstuse mõiste ja selle kriitikaga tungis tahes-tahtmata selle hüpnotiseeritud oleku alt välja.

Ruum töötab ja videod tantsivad.
Ruum töötab ja videod tantsivad. Foto: Raul Mee

Eriti veider on näituse puhul see, et teosed, mis peaksid justkui viitama ühele meie võimalikule tulevikumaailmale, näitavad meile pigem karikeeritud holismi – enamjaolt vaid ilusaid trimmis kehasid, naisi tõstvaid mehi, naisi (kes küll, tõsi, agressiivselt juukseid viskavad, aga näevad seejuures ikka välja nagu mehed). Muide, seesama rühmitus, kes teoses jõulisuse ja kaose läbi loob uut alternatiivi this shitshow of a planet’ile, hakkab ühel hetkel lausa koordineeritult ühtses univormis ja ühte jalga koos teiste rühmitustega ekstaasi-seksikalt vihtuma. Kogu oma näilise utopismi kiuste juurutatakse näitusega mu silmis pigem ikkagi status quo’d ja olemasolevaid rõhumisstruktuure.

Utopism, ebalineaarsus, teistmoodi maailma tajumine-tekitamine-kogemine võib ju olla kõigi nende väljamõeldud rühmituste unistus ja eesmärk, aga Shaw ise kahjuks oma kogutöös libiseb sellest pigem mööda. Tema videod on kõik üpris selge, äärmiselt täpse ülesehituse, ühetaoliste narratiivide ja ühtse «digi-akvarell»-kulminatsiooniga.

Liiga kiiresti ammenduv enesekordus

EKKMis nähtud «Liminals» mõjus toona kummaliselt, sest tekitas palju küsimusi: kas tegemist on päriselt aset leidnust ja sellest rühmitusest tehtud dokumentaaliga, mida siis Shaw on otsustanud oma äranägemise järgi kummaliseks sci-fi-fiktsiooniks kokku sünteesida? «Liminalsis» polnud näiteks väljamõelduse astet sedasi rõhutatud, sestap tekkis ka küsimus, kust üldse jookseb dokumentalistika ja fiktsiooni piir. Või näiteks piir kõrgtehnoloogia ja esoteeriliste tehnikate vahel?

Kui «Liminalsi» vaatamine väikses külmas EKKMi ruumis tekitas toona tunde, et ma olengi kuskil aegade lõpus ja vaatan salajast, apokalüpsisejärgset (või seda hoopis ennetavat) videot, millel oli võime minus midagi mõnusalt nihkesse lüüa, siis Kumu installatsioon oma mastaapsuses ja võimsas teostuses jäi ometigi minu silmis ennast liialt kordavaks, ammendudes kahjuks üpris kiiresti.

Märksõnad
Tagasi üles