Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Igatsus, mis purunes kildudeks

Priit Pedajase lavastuses «Igatsuse rapsoodia» pakuvad põnevat partnerlust Tõnu Oja ja Ülle Kaljuste. FOTO: Heikki Leis

Kui küsitaks, et kelle moodi ma tahaks olla, siis vastaksin: Ülle Kaljuste. Ta on imeline näitleja, kelle pärast ma ikka ja jälle lähen teatrisse. Kuigi ma teda ei tunne, arvan siiski, et ta on ülimalt äge inimesena, naisena. Temas on särtsu ja jõudu. Ilu ja tarkust. Karakterit. Stiili.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Ülle Kaljuste on ka väikestes rollides sageli üks põnevamaid laval olijaid – võib-olla just seepärast –, olen aga Eesti Draamateatri saalis istudes igatsenud näha tema suurt lavastust. Sellist, mis oleks tema päralt, et ta saaks lustida, jõuda peensusteni, mis sutsakates on selgelt aimatavad, kuid mille arendamiseks pole aega ega ruumi või põhjust.

Priit Pedajase lavastatud «Igatsuse rapsoodia» tõotas olla just selline. Etteruttavalt ütlen, et Ülle Kaljuste oligi suurepärane, aga minu hinnangul oleks see lugu mõjuvam olnud monotükina. Või siis kahe näitleja lavastusena, nagu oli 2005. aastal Eesti Draamateatris esietendunud «Minu oivaline lahutus», kus Ülle Kaljustele pakkus peaaegu nähtamatut partnerlust (ja see on kompliment) Taavi Teplenkov.

Draamateater tutvustab «Igatsuse rapsoodiat» järgmiselt: «Iirlanna Cass tuleb tagasi koju, Iirimaale. Ta on viiskümmend aastat Ameerikas rasket tööd teinud ja mõndagi valusat läbi elanud. Cass loodab leida rahusadama oma kalli venna peres ja igatsetud kodumaal. Kuid seal pole miski nii, nagu ta lootis, igaühel on oma varjatud mured ja teda ei vajata. Cass ei saa oma kodu, kuid leiab siiski pelgupaiga. Koos teiste pansionaadiasukatega elab ta mälestustes, millest ajapikku voolab kibedus välja ning need muutuvad unistusteks ja legendideks.»

Tagasi üles
Back