:format(webp)/nginx/o/2021/10/15/14139666t1haee4.jpg)
Hollandi ajaloolane Rutger Bregman (snd 1988) otsib teoses «Inimkond. Paljutõotav ajalugu» vastust küsimusele, kas inimene on hea või halb ja kas häda korral üksteise aitamine on hälve või üldinimlik käitumine. Toetudes uutele uuringutele bioloogias, psühholoogias, sotsioloogias, antropoloogias ja arheoloogias, arvab ta, et oleme tuhandeid aastaid juhindunud vildakast kujutlusest inimesest, inimkonnast, tsivilisatsioonist, sõjast ja valitsemisest.
Bregmani arvates on inimese olemus hea, aga millegipärast kujutatakse inimkonda enamasti kurjana. Ta kummutab Augustinuse, Hobbesi, Machiavelli, Calvini, Nietzsche, Freudi jt inimloomust halvustavad mõtteskeemid paljude näidetega hariduse, juhtimise, majanduse, tööstuse ja sõjanduse valdkonnast.
Praegune ühiskonnakorraldus põhineb eelarvamusel, et inimene on isekas. Valgustusprojektis nihkus Rousseau arusaam inimese headusest kõrvale. Selle nihke parandamine on Bregmani teose peamine sisu. Parem- ja vaskpoolsuse, turu ja riigi, kapitalismi ja sotsialismi vastanduste ületamiseks tuleks hakata inimesesse suhtuma heatahtlikult. Teos sisaldab maailma eri paigus toimivate uute inimkesksete ühiskonnakorralduste näiteid ning osutab, kuidas omavahel suhtlevad inimesed on võimelised väikestes rühmades end ise motiveerima. Samasugusest otsustama õpetamisest ja kontrolli andmisest kodanikele on kirjutanud ka Ülo Vooglaid.
/nginx/o/2020/04/30/13078329t1h322d.jpg)