Eduard Tüür on kirjanik, kelle loodud jutud ei sarnane kellegi teise tekstiga. Vähemalt eesti kirjanduses mitte, vähemalt mina ei tea analooge, lähedasi. Juba autori elulugu üllatab omapäraga. Lugesin seda Vikipeediast. Tüüril on topeltkõrgharidus, üks inseneeria, teine psühholoogia erialal, ta on lennunduses tipptasemel juht ning tal on psühholoogiakandidaadi teaduslik kraad. Kaks kontrasti, selles peitub tervik.
Kõik maailma kassid on sündinud Putini valitsemisajal
Võib arvata, et kirjanduse prestiiž tema hinges on olnud veel kõrgem, ega ta muidu avaldaks viimasel aastakümnel raamatu raamatu järel. Kokku on neid juba seitse, iga pooleteise aasta takka üks. Ja eks see lisa renomeed ka kirjandusele, kui positsioonikad inimesed tulevad kirjanike hulka. Ja prestiiži-renomeed on meile vaja. Oleks, et ma eksin, kui tõden, et lugupidamine sellise nähtuse vastu nagu ilukirjandus aina kahaneb ja kahaneb.
Mulle tundub, et raamatu «1961» puhul on Tüüri kõigist kõrgetest ametitest ja tiitlitest olulisem see, et ta on tuntud karikaturisti Eduard Tüüri poeg. Aastaarvuga pealkiri paneb selle teose ritta Tüüri varasemate (autobiograafiliste?) juttudega, aga ütleb ka, mil karikaturisti poeg sündis. Aga mitte ainult seda.
Õhuke, 107-leheküljeline trükis algab jutustusega «Mina», mis on tuttav ka Edasi veebiväljaandest ning võtab enda alla rohkem kui poole mahust. Saame teada, et pealkirja-aastal tõusis kosmosesse Juri Gagarin ning andis ka teosele moto: «Pojehali!»
Kuhu tõuseb Tüür? Jutustus on ülimalt fantaasiarikas, ent see fantaasia ei ole suunatud tegevustiku loomisele, ka mitte ümbruse lennukale kirjeldamisele, vaid keele- ja kujundimängule. Keelemäng on üks kirjanduse aluspõhju, kujundiloome samuti.