Loomade ja asjade liigutavad salalood

Andrus Kivirähk. Foto: Remo Tõnismäe

Mina olen arvustus. Mind on igal pool ja samas sünnin iga kord uuesti. Mõnikord ei saagi nagu täpselt aru, kas mind siis on vaja või ei ole. Täpselt ei mäletagi, millal esimest korda siia ilma tekkisin. See oli igal juhul väga ammu. Kogu aeg on olnud nii, et ühed tahavad teha ja teised siis pärast ütlevad, mida nad sellest arvavad. Nii on see kord juba seatud ja kes olen mina, et traditsioonidele vastu astuda.

Tegelikult, ega ma ei taha kunagi halvasti öelda, räägitagu mis tahes. Ega midagi uut luua kerge ole. Kuidas sa võtad mitte midagi ja lood sellest kunsti? Jube raske! Ei tea mina ühtegi kunstnikku, kes ütleb, et noh, nüüd maalin ühe täiesti mõttetu ja eriti koleda maali. Pole olemas lavastajat, kes vihkaks publikut ja näitlejaid nii, et seaks meelega kokku mingi neli tundi kestva painaja, mida mitte keegi ei taha näha ega kuulda. Ja näidake mulle muusikut, kes komponeerib pala, mis on meelega nii halb, et seda ei taha keegi kuulata.

Ikka tahetakse maailma muuta, teha seda olmereaalsust ja igapäevapainajaid trotsides kuidagi elamisväärsemaks paigaks. Kasvõi pisutki, palju see kultuur ikka siis lõppude lõpuks suudab. Ikka tahetakse endast välja saada tundeid, mis on lihtsalt nii suured, et ei taha väeti inimkeha sisse kuidagi ära mahtuda. Looma sunnib vahel vihkamine, vahel ülekohus, vahel armastus. Öeldakse, et jaga ja valitse. Loovad ikka pigem need, kes tahavad jagada. Valitsejad on ka raamatuid kirjutanud, aga enamasti siis, kui nad veel valitsejad ei olnud ja ainult unistasid sellest palavikuliselt ööl ja päeval. Eks neid ka arvustati ja häda arvustajale, kui autor kunagi juhtus tõepoolest valitsejaks saama. On olnud selliseid juhuseid, on. Aga see kõik käib asja juurde.

Midagi head ja ülevat on tõesti keeruline luua. Kes ikka nii täpselt teab, mida parasjagu oodatakse. Ega siirast soovist alati piisa, keda need valgustatud naiste edulood või keskealiste punaste kingadega meeste siseheitlused siis ikka nii väga huvitama peaksid. Ühele on tähtis üks, teisele teine. Mõnele ema, mõnele poeg. Mõnele kass, mõnele koer. Keeruline.