NÄDALA PLAAT ⟩ Vanilla Ninja kõrge kontsaga vanad kingad

Vanilla Ninja aastal 2021 Foto: foto: Remo Tõnismäe

Vanilla Ninja puhul on kuidagi nii, et kummalisel kombel pole muusika nende puhul esimene märksõna, mis pähe turgatab. Tootearendus, elustiil, edulugu, tarbekaup, terviklahendus, sisuturundus ja seltskonnakroonika on esimesed märksõnad, mis meelde tulevad. Mingis mõttes meenutab Vanilla Ninja Stanislav Lemi suurepärase teose «Tagasitulek tähtede juurest» tulevikumaailma vannitoa dušši, kus oli kõik olemas peale vana hea vee.

On mis on, Vanilla Ninja oli ja on tänaseni ikkagi esimene kodumaine bänd, kes sai nautida raja taga päris reaalset edu, mitte omamoodi leosaalepilikku pseudopopulaarsust, nagu sageli juhtub. Levinud legendi järgi komplekteeris produtsent Sven Lõhmus Vanilla Ninja Eurovisioonil osalemiseks aastal 2003 ja ninjade eurolaul «Club Kung Fu» oli omas mõttes ikkagi niivõrd üle võlli hevidiskolik süüdimatu poprokk, et on küllap praeguseni üks vähestest kohalikest eurolugudest, mis esimese hooga meenub.

Kvartett Vanilla Ninja koguti kokku 2002. aastal, aastake hiljem ilmus bändi omanimeline debüütplaat. 2004. ja 2005. aastal avaldas bänd Saksamaa Bros Musicu all albumid «Traces Of Sadness» (2004) ja «Blue Tattoo» (2005), mis mõlemad jõudsid Saksamaa albumimüügi edetabeli esikümnesse. Ansambli seni viimane kauamängiv «Love Is War» ilmus 2006. aastal EMI alt ning jõudis Saksamaa plaadimüügi edetabeli müüduima kahekümne hulka. Möödunud aasta lõpul teatas Vanilla Ninja, et tuleb taas kokku ja plaanib välja anda uut muusikat, ning oma sõna on nad pidanud.