K, 17.08.2022
Ekstaas, tants ja narko – mees, kes teeb Kumus kulda
Maailmakuulus Jeremy Shaw Kumu väravate ees. Foto: Sander Ilvest
Juhan Raud
, toimetaja
Ekstaas, tants ja narko – mees, kes teeb Kumus kulda
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
  • Visuaalkunsti üks olulisemaid tegijaid Kumus
  • Transs ja transtsendents 22. sajandil
  • Miks on hea, kui kunst meiega manipuleerib?

Jeremy Shaw on üks tänapäeva kõige olulisemaid visuaalkunstnikke. Ta uurib 21. sajandi vahenditega seda, missugune võib olla inimeseksolemise kogemus tulevikus. Mainekas kunstiajakiri Frieze loeb tema praegu avatud näitust «Phase Shifting Index» 2020. aasta Euroopa kümne parima näituse hulka.

Shaw'd on alati huvitanud piirikogemused ning inimkonna katsed millegi üleva poole liikuda. Nii kohtuvadki kunstniku loomingus alatasa teadus ja religioon, ulme ja dokumentalistika. Kõike seda enamasti läbi isevärki tantsukogemuse filtri.

Ise aga ütleb ta oma lähenemise kohta, et see on alkeemiline. Ja miks ka mitte? «Phase Shifting Index» on vägev – seitse suurt ekraani, mis näitaksid justkui dokumentaalfilme 22. sajandist, igaüks erineva vana tehnoloogiaga üles võetud. Seitse tulevikulist lugu erinevatest fiktiivsetest subkultuuridest. Ja mingi hetk kaovad piirid nende vahelt ära, kõik lahustub üheks tervikuks ning puhkeb reivina õide, nagu mingi salakood sinu peas.

Kuidas «Phase Shifting Index» alguse sai?

Ühelt poolt võiks öelda, et see on mitmeaastase kunstitöö kulminatsioon. See hõlmab endas väga-väga palju teemasid, mis mulle viimase 15 aasta jooksul huvi on pakkunud. Aga samas sai see konkreetselt alguse selle tõttu, et mulle pakuti võimalust teha näitus Pompidou keskuses – pidin ühe aastaga looma näituse, mis hakkaks tööle hiiglaslikus ruumis.

Ma teadsin, et ma ei taha teha mingit ülevaatenäitust, vaid otsustasin teha uue töö – mitmekanalise videoteose. Teos sündis sellest, et ma viskasin ühte patta absoluutselt kõik teemad, mis mind huvitavad. Teadvuse muutunud seisundid ja inimkonna püüdlused millegi kõrgema poole… Ükskõik, kas selle saavutamine käib siis religiooni (palve), spirituaalsuse (meditatsiooni) või hoopis näiteks keemiliste ainete (psühhedeelikumid) või tantsu (hedonismi) abil.

Mulle pakuvad väga suurt huvi nii vahendid, mida inimesed kasutavad nende seisundite saavutamiseks, kui ka teaduslik diskursus, mis üritab sedalaadi seisundeid ära seletada.

Ajaülene vabanemine. Jeremy Shaw ekraanide mõju Kumu suures saalis on müstiline.
Ajaülene vabanemine. Jeremy Shaw ekraanide mõju Kumu suures saalis on müstiline. Foto: Eero Vabamägi

Kuidas see teos vormiliselt üles on ehitatud?

Ma sain üsna ruttu aru, et ma ei saa lihtsalt näidata seitset filmi, vaid see, et nad korraga mängiks, pidi olema kuidagi põhjendatud. Sealt tuligi mõte kõik seitse filmi ühel hetkel sünkroniseerida.

Selle töö haripunkt või kliimaks on hetk, mil kõik need väga erinevad filmid lähevad sünkrooni ja saavad üheks – need teosed oleks eelnevalt pärit justkui eri ajastustest, aga sel hetkel, kui kõigi filmide tegelased tantsivad sama tantsu, toimub omamoodi ajaülene (ingl cross-temporal) vabanemine.

Nii et siin teoses on palju ulmet ka. Paralleelreaalsused ja ka see, kuidas oma olemist on võimalik füüsiliselt muuta läbi transtsendentaalsetest praktikatest saadava katarsise.

Kui eraldiseisvad need seitse filmi siis on? Kas tegemist on ühe ja sama teose eri variatsioonidega või on need kuidagi teistmoodi seotud?

Igat filmi võib vabalt vaadata ka täiesti eraldi – nad on narratiivsed teosed, millel on algus ja lõpp. Ainus, mis neid omavahel seob – peale selle, et nad kõik räägivad liikumisest –, on igas filmis esinev jutustajahääl, mis vaatab tagasi 22. sajandisse.

Mulle meeldib, kui inimesed vaatavad hoolsalt igat filmi eraldi, aga samas mulle sobib ka, kui näitusekülastaja jälgib eemalt seda Gesamtkunstwerk’i, mis tekib kõigist neist erinevatest inimrühmadest ja liikumispraktikatest. Ja kui viimaks see sünkroonihetk saabub, siis on mu meelest väga oluline astuda väike samm tagasi ja haarata tervikut.

Jeremy Shaw «Phase Shifting Index», 2020. Kaader filmist.
Jeremy Shaw «Phase Shifting Index», 2020. Kaader filmist. Foto: Jeremy Shaw & König Galerie Berlin, London, Seoul Loal
Jeremy Shaw «Phase Shifting Index», 2020. Kaader filmist.
Jeremy Shaw «Phase Shifting Index», 2020. Kaader filmist. Foto: Jeremy Shaw & König Galerie Berlin, London, Seoul Loal

Need teosed mängivad vormilt nii žanriga – ulmefilm ja dokumentaal – kui ka tehnoloogiaga. Mõni film on üles võetud näiteks 16 mm, teine aga VHS-, kolmas jälle Super 8 formaadis… Milleks filmida justkui 22. sajandis toimuvat just sedasi? Kas need meediumid ei mõju natuke anakronistlikult?

Jah, ma tekitan vaatajas teatava kognitiivse dissonantsi – videote välimus ulatub kuuekümnendatest üheksakümnendateni, aga jutustaja hääl ütleb vaatajale, et need on pärit hoopis tulevikust. Sa astud saali ja mõtled, et tunned need formaadid ära – oskad neid oma peas kuidagi paigutada –, «aa, see on VHS või 16 mm», aga see pole nii lihtne. Ma tahaks loota, et see mängib natuke ka vaataja ootustega dokumentaalfilmile kui žanrile – dokumentaalfilm kui ajalooline fakt, kui midagi autentset…

Inimeste suhe dokumentaalfilmidesse on veider, need on alati oma loojate hinnanguid täis, kuid samas kui vaatame vana meediat, näib see meile kohe kuidagi autoriteetsem ja autentsem. Me kipume neis formaatides esitatut kohtlema faktina. See on minu meelest väga huvitav. Ma üritan seda turvatunnet, mis nende formaatidega tekib, kuidagi moonutada, painutada…

Nende meediumitega kaasneb teatav nostalgia – ja samas nad tekitavad tunde, et see, mida seal kujutati, tõesti leidis aset. Midagi hüperrealistlikus digivideo formaadis häirib mind: see ei sobi hästi sellega, mida ma teen… kuni järsku sobib! (Naerab.) Kuni ma selle rebestan.

Siin ma kasutan näiteks datamoshing-efekti, mis on täiesti tänapäevane nähtus. See on digitaalne olukord, kui su arvuti on aeglane ja üks kujutis jääb teise sisse lõksu. Ma kasutan seda, et vaataja oma nostalgiast välja tuua… aga see poleks näiteks VHSi või 16 mm-i peal võimalik.

Kui üks kujutis jääb teise sisse lõksu... Digitaalne rebestus toob näitusekülastaja nostalgiast välja.
Kui üks kujutis jääb teise sisse lõksu... Digitaalne rebestus toob näitusekülastaja nostalgiast välja. Foto: Eero Vabamägi

Ühelt poolt on kõik need teosed narratiivsed, aga samas käsitlevad nad kõik midagi, mis on oma olemuselt täiesti ebanarratiivne või ajaülene. Milline on nende suhe narratiiviga?

«Phase Shifting Indexi» puhul on narratiivid olulised, samas viivad need täieliku abstraktsioonini. Seda on mu eelnevates filmides ka – kõigepealt 20–30-minutiline pinge kruttimine ja siis toimub isevärki… rebestus. Nii et kunstiinstallatsioon murrab end justkui nende narratiivsete filmide seest välja. Sageli vahetan just sel hetkel ka formaati – näiteks mustvalge 16 mm asendub erksavärvilise hüperdigitaalse laguneva maailmaga. Mulle on alati meeldinud filmid, mis teevad äkilisi pöördeid.

Teie teosed käsitlevad sageli teaduse ja spirituaalsete kogemuste puutepunkte. Kas need ei tühista teineteist? Teadus üritab uurida ja kirjeldada, piirikogemus aga ei taha kirjeldustele alluda…

Mind huvitab nendevaheline ala – mu meelest võiksid mõlemad valdkonnad teineteiselt palju õppida. Teadus üritab leida viise, kuidas uurida ja kirjeldada, mis toimub füsioloogilisel tasandil inimese ajus samal ajal, kui tal on need kogemused, kuid ei võta sageli arvesse inimeste endi kogemust ennast. Mu meelest oleks teadusel sealt palju õppida – nende kogemuste sarnasused, erinevused… Ja ka ümberpööratult: spirituaalsus ignoreerib praegu suuresti teadust.

Ma ei ole omale otseselt ülesandeks võtnud need kaks maailma omavahel ühendada – pigem erutavad need mõlemad mind võrdselt. See, et keegi saab müstilise kogemuse osaliseks, on mu jaoks sama põnev kui see, kuidas teadus siis püüab aju skannida ja uurida või teada saada, mida see tähendab. Mulle meeldib neid vahealasid uurida ja neist lähtuvalt selliseid väga alkeemilisi kunstiteoseid teha. Mulle meeldib, kui need tööd tekitavad teistes mõtteid, mille peale ma poleks ise suutnud tullagi.

Kunst on kirik, on droog, on reiv. Shaw arvates võiksid teadus ja spirituaalsus teineteiselt palju õppida.
Kunst on kirik, on droog, on reiv. Shaw arvates võiksid teadus ja spirituaalsus teineteiselt palju õppida. Foto: Sander Ilvest

Kuidas need tööd alkeemilised on?

Ma segan tõesti väga palju väga ideid ja teemasid ühte patta kokku. Aga ma näen palju vaeva, et tulemus oleks, nii oma pildilt ja kõlalt kui ka atmosfäärilt, tõepoolest iseseisev tervik. Ma ei tea, kas «alkeemiline» on rangelt võttes kõige õigem omadussõna... Ma üritan erinevatest asjadest kulda teha? (Naerab.)

Millist rolli mängib teie loomingus keel?

Väga olulist! Isegi võtmelist. Näiteks aastal 2004 tegin ma videoteose «DMT», kus ma filmisin süsteemselt inimesi, kes võtsid seda droogi, ja palusin neil hiljem oma trippi kirjeldada. DMT toime on uskumatult tugev; see toimib tohutu kiirusega, aga väga lühikest aega – inimene käib ära ja tuleb tagasi mõnekümne minutiga. Mu ainus instruktsioon vabatahtlikele oli, et nad oma kogemust kohe kaineks saades kirjeldaksid.

Teos ise on siis videomaterjal sellest, kuidas nad selle uskumatult kange psühhedeelikumi mõju all on, ning subtiitrid sellest, mida nad mõni aeg hiljem öelda suutsid. Neid kirjeldusi lugedes on kohe aru saada, et kirjeldused ei suuda nende kogemust mitte kuidagi sõnade abil edasi anda. Paljud neist ütlesid sageli «saad aru, mida ma mõtlen?», aga me ei saa. Keel on väga piiratud.

See, et keegi saab müstilise kogemuse osaliseks, on mu jaoks sama põnev kui see, kuidas teadus siis püüab aju skannida ja teada saada, mida see tähendab.

Aga keelega on võimalik ka manipuleerida. 2014. aastal tegin ma filmi «Quickeners», mis sisaldab dokumentaalkaadreid Lääne-Virginia nelipühilastest. Neil on kirik, kus töötatakse tseremooniate ajal mürkmadudega – ja kui keegi neist saab salvata, siis nad keelduvad arstiabist. Kui keegi neist sureb, siis see oli jumala tahtmine.

Seal on lõpupoole üks kohutavalt ilus, katartiline stseen, kus nad töötavad nende madudega ekstaasis olles, ja ma tahtsin alati selle materjaliga tööd teha, aga ma ei teadnud, kuidas. Lõpuks tuli mul mõte teha ulmefilm olenditest 500 aastat tulevikus, kes on nüüdseks tegelikult juba uus liik, kuid kellel on tekkinud mingi häire, mis paneb neid tahtma inimesteks taandareneda.

Aga need nelipühalased rääkisid seal dokumentaalis inglise keelt, eks? Nii et ma pidin välja mõtlema uue viisi, kuidas nad räägiks midagi, mis tunduks nii, nagu see oleks päriselt tulevikust. Nii et ma manipuleerisin nende kõnega digitaalselt päris kõvasti – endiselt on tunda, et nad räägivad, aga see ei ole enam inglise keel. Ja seega sain panna subtiitritesse selle, mida ma tahtsin.

See oli ülimalt efektiivne, inimestel kammis täiesti ära, sest kogu aeg on selline tunne, nagu sa saaks peaaegu aru, mida nad räägivad – seal on endiselt inglise keele katkeid sees. Aga tehnikana oli see niivõrd efektiivne, et ma olen jätkanud seda ka hiljem, ka «Phase Shifting Indexi» puhul. Kõikide filmide tegelased räägivad mingisuguses veidras inglise ja digitaalkeele segus, aga subtiitrid on selges inglise keeles.

See pole päris «Twin Peaksi» tagurpidi keel, aga midagi sinnakanti. Vahepeal ekraanil olevad sõnad kattuvad sellega, mida sa kuuled, ja vahepeal mitte. Ma olen täheldanud, et enamik inimesi, kelle emakeel ei ole inglise keel, lähevad kiiresti subtiitrite peale üle, aga inglise keelega üles kasvanud inimesed võitlevad sellega päris kõvasti ja püüavad seda ikka mõista.

Nii et jah, keel ja sellega manipuleerimine on muutunud mulle järjest olulisemaks – ma teen üldse oma kunstis palju manipulatiivseid asju. Ja seda osalt seetõttu, et mulle endale kohutavalt meeldib, kui kunst mind lummab. Kui keegi suudab minuga manipuleerida ja oma kunstiga milleski täielikult veenda.

Jeremy Shaw näitus «Phase Shifting Index». Näitusevaade.
Jeremy Shaw näitus «Phase Shifting Index». Näitusevaade. Foto: Raul Mee

Mis oli selle näituse tegemisel kõige raskem?

Tehnilised asjad… näiteks heli õigeks saamine. Aga ka see, et ma filmin tavaliselt oma videoid nii, et mul on kirjutatud umbes poolele sellest stsenaarium. Ehk et ma lähenengi neile peaaegu nagu dokfilmidele. Filmin, sündmused leiavad aset ja alles montaažis loksub teine pool narratiivist paika. Nii et film saab valmis alles montaažis, aga filmides lähtun väga palju intuitsioonist. Samas kui kunstnikukarjääri alguses üritasin kõigele läheneda vaat et akadeemilise rangusega.

Millised teosed teie tulevikuvisioone mõjutanud on?

Mul on palju varaseid mõjutajaid, kes on minuga tänaseni – näiteks «La Jetée» (Chris Markeri 1962. aasta eksperimentaalne, stoppkaadritest tehtud ulmefilm, mille põhjal Terry Gilliam tegi 1995 filmi «Twelve Monkeys» – toim). Kirjanikest on Ursula K. Le Guin ja Octavia Butler mind palju mõjutanud. Michel Houellebecqil on romaan «Saare võimalikkus», mille lugu mõjutas mind väga, olgugi et selle autor on minu jaoks problemaatiline. Meeldis ka Arthur C. Clarke’i «Lapsepõlve lõpp».

Aga lisaks mõjutasid mind mitmed subkultuurid 90ndate Vancouveris üles kasvades – näiteks drum and bass, mis toona oli tõesti väga kaugele ette mõtlev, futuristlik muusika. Enne kaksiktornide langemist näis selle muusikaga koos käivat mingisuguse tõelise tulevikulisuse võimalus. Mulle tundub, et mingi element sellest on endiselt kõigis minu töödes ja mõjutab neid tänaseni.

Nende filmide tegelased räägivad mingis veidras inglise ja digitaalkeele segus, aga subtiitrid on selges inglise keeles. See pole päris «​Twin Peaksi» tagurpidi keel, aga midagi sinnakanti.

Milline on teie jaoks tehnoloogia ja spirituaalsuse omavaheline suhe? Mõlemad justkui lähendavad, aga samas ka võõrandavad inimesi. Mulle tundub, et peaaegu kogu teie looming käsitleb seda paradoksi otseselt.

Mõlemad võivad teha mõlemat. Mulle tundub, et mind huvitab rohkem see, kuidas tehnoloogia meid eraldab ja isoleerib. Kuigi jah, ma kasutan ise tehnoloogiat selleks, et inimesi ühendada.

Spirituaalsusega on sama asi – see võib ühendada. Ja neid piiripealseid seisundeid on palju lihtsam saavutada just grupis. Seda näitab meile juba ekstaatiliste seisundite ajalugu, need on enamasti väga kommunaalsed. Kui sa just ei ole prohvet, kes näeb üksinda nägemust, siis tavaliselt sa otsid enda ümber ikkagi inimesed, kellega koos sellesse seisundisse minna. Aga me oleme ka näinud, kuidas religioon võib täielikult inimesi teineteisest eraldada.

Ekstaasi minek peaks endaga kaasa tooma totaalse kontrolli kaotuse. Samas on teie tööd väga hoolikalt orkestreeritud ja läbi komponeeritud. Kas siin ei ole ka justkui teatav paradoks sees?

Täiesti nõus. Kui ma kasutan sõna «manipulatiivne», siis see ongi see, mida ma silmas pean. Nad on konstrueeritud. Samas näiteks reivid või kirikud teevad midagi sarnast. Või ecstasy. Inimestel võib olla ka kunsti vaadates transtsendentaalseid, ülevaid kogemusi.

Mis järgmiseks?

Praegu olen uuesti stuudios ja teen väiksemaid asju. Ma tunnen praegu, et ei jaksa enam liikuvate piltidega töötada, vaid tahan millegi vähem ambitsioonikaga tegeleda. Vähemalt natukeseks ajaks. Ja võib-olla muusika juurde naasta, sest ma tegelesin mitu aastat ka muusikaga. «Phase Shifting Indexile» tegin ise koos ühe sõbraga muusika. See siin oli ikka väga suur ettevõtmine.

Shaw sõnul meeldib talle endale väga, kui keegi suudab teda kunsti abil manipuleerida.
Shaw sõnul meeldib talle endale väga, kui keegi suudab teda kunsti abil manipuleerida. Foto: Sander Ilvest

 

Jeremy Shaw (44)

Kunstnik ja filmitegija

  • Alates 2000. aastatest esinenud lugematutel grupinäitustel ja biennaalidel, sealhulgas Manifesta 11 Zürichis ja 57. Veneetsia biennaalil.
  • Tal on olnud arvukalt isikunäitusi galeriides ja muuseumides üle maailma, muu hulgas Pariisis Pompidou keskuses, New Yorgi moodsa kunsti muuseumis PS1, Berliinis Schinkel Pavilloni galeriis ja Torontos MOCA muuseumis.
  • Shaw’ teosed on ka New Yorgi moodsa kunsti muuseumi, Pariisi Pompidou keskuse, Londoni Tate Moderni ning Sammlung zeitgenössische Kunst der Bundesrepubliki kollektsioonides.

 

«Jeremy Shaw. Phase Shifting Index» Kumus 20. veebruarini 2022

25. novembril kell 18.00 toimub Kumu auditooriumis ühekordne videokunstiõhtu «Jeremy Shaw. Quantification Trilogy». Näidatav teos koosneb kolmest videost: «Quickeners» (2014), «Liminals» (2017) ja «I Can See Forever» (2018).

Märksõnad
Tagasi üles