Intervjuu ⟩ Elina Masingu iseendaks jäämise kunst

Elina Masing tantsulavastuses «Fairy Tale Arch». Foto: Eero Vabamägi

Täna õhtul esietendub etenduskunstniku, muusiku ja tantsija Elina Masingu debüüt­lavastus «Fairy Tale Arch», mis uurib inimese individuaalsust, rahulolemist ja rahulolematust, ent püüab samal ajal suunata ka kogemuslikule eneseotsingule, mis aitaks iseennast ja maailma paremaks kohaks muuta. Vestlesime Masinguga põgusalt etendusest ning tema lootustest ja ootustest, mis puudutab maailma muutumist. Leppisime kokku, et sinatame.

Sinu etenduses on olemas rahvusvahelise viipekeele tõlge, mis on teatrietenduste puhul üsna tavatu.

See pole nii otseselt tõlge kui rohkem osa etendusest. See juhtus nii, et ma tutvusin ühiste tuttavate kaudu Jaani (Jaan Hellermann, etendaja – toim) ja tema sõpradega, kes on vaegkuuljad või kurdid. Viipekeele kaasamine etendusse tuligi tegelikult sellest, et ma tahtsin neid oma etendustele kutsuda, kuid see oli keerukas ning pani mind mõtlema sellele, miks nii on ja mida ma saaksin teisiti teha, et ka neile teatrielamust pakkuda.

Tavaliselt kipub nii olema, et kui teater püüab tegeleda vaekuuljatele teatrielamuse pakkumisega, on see läbi subtiitrite, kuid see pole praktiline või mugav, sest tähelepanu peab olema jaotatud lava ja subtiitrite vahel. Kuid viipekeel on vägagi potentsiaalikas ning tegelikult võikski nii olla, et see pole midagi eraldiseisvat, vaid osa etendusest. Võimalusi on ju palju.

Sind peetakse lavastajana üsna provokatiivseks, ka «Fairy Tale Arch» kõneleb ilulõikustest, mis mõne inimese jaoks võib olla üsna tundlik teema. Kas sa ei pelga kedagi riivata? Kas sind ennast ka miski riivab või häirib?

Minu kavatsus ei ole tegeleda millegi negatiivsega või millegagi, mida keegi võiks tõlgendada solvanguna. Pigem vastupidi, sest ma tegin ise ka iluoperatsiooni. Ma püüan asju normaliseerida. Kui keegi tahab ilulõikuseid või enese muutmist enda teada hoida, peab neil see õigus olema ja ma kindlasti ei tahaks kedagi survestada või halvustada.