:format(webp)/nginx/o/2019/05/05/12139229t1h288f.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/10/17/14145471t1h0b3c.jpg)
- Etenduses on olemas rahvusvahelise viipekeele tõlge
- «Fairy Tale Arch» kõneleb ilulõikustest ja tõukab vaatajat eneseotsinguile
- Masing: häiriv, kui muutused ei seisa inimeste, vaid riigi taga
Täna õhtul esietendub etenduskunstniku, muusiku ja tantsija Elina Masingu debüütlavastus «Fairy Tale Arch», mis uurib inimese individuaalsust, rahulolemist ja rahulolematust, ent püüab samal ajal suunata ka kogemuslikule eneseotsingule, mis aitaks iseennast ja maailma paremaks kohaks muuta. Vestlesime Masinguga põgusalt etendusest ning tema lootustest ja ootustest, mis puudutab maailma muutumist. Leppisime kokku, et sinatame.
Sinu etenduses on olemas rahvusvahelise viipekeele tõlge, mis on teatrietenduste puhul üsna tavatu.
See pole nii otseselt tõlge kui rohkem osa etendusest. See juhtus nii, et ma tutvusin ühiste tuttavate kaudu Jaani (Jaan Hellermann, etendaja – toim) ja tema sõpradega, kes on vaegkuuljad või kurdid. Viipekeele kaasamine etendusse tuligi tegelikult sellest, et ma tahtsin neid oma etendustele kutsuda, kuid see oli keerukas ning pani mind mõtlema sellele, miks nii on ja mida ma saaksin teisiti teha, et ka neile teatrielamust pakkuda.
Tavaliselt kipub nii olema, et kui teater püüab tegeleda vaekuuljatele teatrielamuse pakkumisega, on see läbi subtiitrite, kuid see pole praktiline või mugav, sest tähelepanu peab olema jaotatud lava ja subtiitrite vahel. Kuid viipekeel on vägagi potentsiaalikas ning tegelikult võikski nii olla, et see pole midagi eraldiseisvat, vaid osa etendusest. Võimalusi on ju palju.
/nginx/o/2021/10/17/14145473t1h6308.jpg)
Sind peetakse lavastajana üsna provokatiivseks, ka «Fairy Tale Arch» kõneleb ilulõikustest, mis mõne inimese jaoks võib olla üsna tundlik teema. Kas sa ei pelga kedagi riivata? Kas sind ennast ka miski riivab või häirib?
Minu kavatsus ei ole tegeleda millegi negatiivsega või millegagi, mida keegi võiks tõlgendada solvanguna. Pigem vastupidi, sest ma tegin ise ka iluoperatsiooni. Ma püüan asju normaliseerida. Kui keegi tahab ilulõikuseid või enese muutmist enda teada hoida, peab neil see õigus olema ja ma kindlasti ei tahaks kedagi survestada või halvustada.
Iluoperatsioonid on üks nendest asjadest, mis ajalooliselt omab suuremat tähendust, kui see tegelikult väärib. See ei peaks olema tabu. Kõik on muutuv ja see on ka küsimus, millega me etenduse raames üsna põhjalikult tegelesime. Sa jääd alati endaks ja mingid osad sinust jäävad alati autentseks, aga [kui] inimene tunneb, et ta tahab ennast ükskõik millisel põhjusel muuta, olgu selleks siis rahulolematus või lihtsalt huvi, peab see vabadus olema. Ilma et keegi teine teda seepärast halvustaks.
Need teemad, millega ma tegelen, ongi need, mis minu jaoks kõige tundlikumad ja kõige olulisemad on, ja seeläbi, et ma nende teemadega tegelen, saan ma aru, miks miski mind riivab või häirib.
Kõige enam tahaksin ma kõige laiemal moel jõuda selleni, et inimesed usuks muutuste võimalikkusesse.
Minu jaoks on üsna häiriv, kui muutused ei seisa inimeste, vaid riigi taga. Ilulõikustega on tõesti nii, et ma leian selle raha ning viin need muutused enda juures täide, aga muutused, mis on minust sõltumatud... See ootamine, et riik midagi muudaks, muudab abituks ja on minu jaoks mingis mõttes kindlasti valus. Isegi võib-olla nii valus, et sellega on otsesõnu raske tegeleda.
/nginx/o/2021/10/17/14145472t1hac7b.jpg)
Millele tahaksid etenduskunstnikuna kõige enam tähelepanu juhtida?
Kõige enam tahaksin ma kõige laiemal moel jõuda selleni, et inimesed usuks muutuste võimalikkusesse. Et inimesed teaksid, et nad saavad asjade käiku mõjutada ning olusid paremaks muuta. Ma ei otsi küll «Fairy Tale Archi» kaudu mingeid universaalseid lahendusi, vaid pigem püüan suunata inimesi individuaalsele ja kogemuslikule eneseotsingule, aga ma kutsun publikut astuma seda sammu, mis muutuste algatamiseks vajalik on.
Mind ennast väga liigutab mõte, et vanemad inimesed, kes on kogu elu tahtnud midagi teha või kuhugi minna, on selle tegemata jätnud, sest neil lihtsalt pole olnud aega või tahtmist seda kätte võtta. Ma ise tahaksin, et ma teeksin ja kogeksin kõike, mida ma praegu tunnen ja tahan, praegu. Eksperimenteerida. Mitte lihtsalt unistada, vaid teha teoks. Et ma ei jääks ootama õiget hetke, mida ei pruugi tulla.
Mis sa arvad, kuhu igasugune enesekorrigeerimine laiemas mõttes inimesed lõpuks viia võib? Kas meil on varsti tehisjäsemed ja kiibid ajus, et kauem elada ja vähem haiged olla?
Kuigi ma ise olen üsna provokatiivne, ei pea ma end äärmuslikkusesse kalduvaks. Pigem ma arvan, et see on äärmus, mis võib eksisteerida, kuid suuremas plaanis näen ma seda, et tagasiminekut täieliku naturaalsuse juurde niikuinii enam pole. Ma usun ka, et inimesed lähtuvad nii ilu kui ka enesetunde juures pigem sellest, kuidas see meid psühholoogiliselt mõjutab või elu kergemaks muudab.
Ka tervete jäsemete või organite välja vahetamine... miks mitte? Kõik on varsti võimalik. See tundub põnev väljavaade meie maailmale.
«Fairy Tale Arch»
Esietendus 18. oktoobril Kanuti Gildi SAALis
Lavastaja Elina Masing, etendajad Kärt Koppel, Jaan Hellermann, Elina Masing, lavakujundus ja kostüümid Liisbeth Kirss
Lavastus on inglise keeles ja rahvusvahelises viipekeeles