Egokillu kõlksatus ukselävel

Kes on kuninga kõrval kui kuningas sureb? FOTO: Gabriela Urm Foto: Gabriela Urm

Vali hääl kuulutab Theatrumi publikule: «Etendus kestab üks tund ja kuuskümmend minutit.» Publik reageerib mõistva naerukahinaga. Pikavõitu vaatus nagu? Hetke pärast saame teada, et see ongi kogu see aeg, mis kuningale veel jäänud. Antud on. Elust lahkumiseks. Naeru tähendus muutub.

Tundub, et kirjutada lavastusest «Kuningas sureb» on paras narrus, luhta minev sõnastamispüüd. Eugène Ionesco põhjatu näidend, Marius Petersoni vaimustavas tõlkes ja Maria Petersoni sujuv-valusate žanrivahetustega lavastuses, muutub tõesti alandlikkuse tseremooniaks, nagu lavastaja on tunnetanud, lähtudes autori esialgsest pealkirjast «Tseremoonia». Alandlikkus pole siin sõnakõlks ega tühipaatos. Äratundmise kaitsetusala on Theatrumis seekord sedavõrd isiklik, samal ajal iga inimest vahetult puudutav, nagu saab olla üksnes surm. Surma Tuba on elutuba. Teenija Juliette ütleb living-room. Äratundmine on liiga lahja sõna. Ehk sobiks tervenemine?

Kui kuningas Bérenger I – Lembit Peterson – sööstab unenäolise kärmusega üle näitelava kui viirastus, ärkab mälus «Suur maailmateater» (autor Pedro Calderón de la Barca, lavastaja Lembit Peterson, Theatrum 2018). Hälli ja haua uks on needsamad nagu ka tuisklev teekond ühest teiseni.