Pi’erre Bourne’i nähtamatu sportauto

Yo, Pi’erre, tule välja ja võta meid peale! Atlanta räppar Club Hollywoodis. Foto: Aleksander Väär

Klubi ette on koondunud valdavalt teismelistest koosnev puhvjopede konvoi. Vihmast tilkuvate võlvide all välgub konjakipudel, kihiseb Pepsi. Yo, Pi’erre, tule välja ja võta meid peale! Lõbusa eelhäälestuse on loonud tõsiasi, et viibime Hollywoodis. Ei, mitte seal, kus kaamerasilmad inimestest ilu välja imevad ja vasksed nimetähed tänavasillutistel justkui krüptiliste hauaplaatidena kümnete tuhandete LA kodutute rändeteid märgistavad, vaid hoopis Tallinnas klubis Club Hollywood.

Meenub ka fakt, et kunagi oli Tartus Club Tallinn, Võrus Club Tartu ja veel sügavamale lõunasse liikudes võis ehk kuskilt piiriäärsest alevikust leida ka Club Võru – näited sellest, kuidas väiksem süsteem näppab suuremalt tema utoopilised omadused, et näilist glamuuri etendada. Ent Pi’erre ei tulnud siia LAst, vaid hoopis Atlantast, kus tegutsevad ka kõik need teised: Carti, Thug, Future, Migos jne. Atlanta roll tänapäeva muusikas on ehk mõneti võrreldav sajanditaguse New Orleansiga, kus arenesid välja jazz’i-eelsed muusikavoolud, mis seejärel, paljuski ka läbi Hollywoodi, kogu Ameerika meelelahutustööstust vedama hakkasid.

Muusika tõmmatakse maha. Lavale liugleb Pi’erre Bourne. Justkui nii muuseas astub sisse, nõnda, et uks ei paugu. Esimesed publikuread saavad minuti jagu käepigistusi, kõlavad soojad tervitused – nagu vana sõber oleks külla tulnud. Sel kaugel külalisel on sametised dressipüksid. Sellised, millega mõnus kuskil laial hotellivoodil lösutades pühapäeva hommikul vormel 1 või NBAd vaadata. MacBookis jooksev helimootor Ableton Live lüüakse käima, algab kollektiivne õõtsumine: «Yo Pi’erre, võta meid peale!»