Raamat, mis ülendab hinge

Aldo Kals on oma raskest nägemispuudest hoolimata saanud ajaloodoktoriks, asutanud pimedate muuseumi, löönud kaasa poliitikas ning valitud aasta isaks. Foto: Ants Liigus

Mäletan kaugest ülikooliajast pimedat ajalooüliõpilast, keda kursusevennad juhtisid loenguile, seminarkaraamatukogusse, kohvikusse ja ka mujale. Tekkis sümpaatia isiku vastu, kes pole lasknud end saatuselöögi tõttu rivist välja lüüa, samuti lugupidamine tema saatjate vastu. Hiljem lugesin ajaleheteateid: Aldo Kals sai ajalookandidaadikraadi, Aldo Kals sai ajaloodoktoriks, Aldo Kals asutas pimedate muuseumi, Aldo Kals valiti Eesti Pimedate Liidu esimeheks.

Oleks niisuguseid jõulisi isikuid rohkem! Ja kui lugesin, et on ilmunud Kalsi mälestusteraamat «Kaks elu», siis tahtsin seda lugeda. Võta näpust, raamat on trükitud minitiraažis, poodides seda müügil polegi, võib laenata ainult teadusraamatukogudest. Kahju, Kalsi elu on tõesti olnud eeskuju väärt paljudele.

«Kaks elu» on klassikalise, kronoloogilise ja süstemaatilise ülesehitusega. Esmalt ajalooteadlase täppisülevaade suguvõsast, siis lapsepõlv ja kool Pärnu-Jaagupis Stalini ja Hruštšovi ajal. Esimene elu on nägijana kuni 19. eluaastani, teine pimedana. Kals jääb ise tagaplaanile, tema kirjeldab üksikasjalikult tolleaegset ühiskonda ja ajastukaaslasi, kolhooside loomist, kirikut, rahvamaja, oma õe Säde hirmu lennukimürinat kuuldes. Õde elas üle Tallinna märtsipommitamise.

Raamatu 336 leheküljel on juttu rohkem kui paarist tuhandest inimesest ja sugugi mitte ainult neist, kes on hiljem endale nime teinud. Kals jutustab koolikaaslastest ja naabritest, tuletõrjujatest ja pagaritest, isegi koduloomadest ja kõigest muust. Milline mälu! Paar tuhat inimest on austusväärselt raamatusse raiutud (nagu ma lõpuindeksi järgi kokku loen), igaühe kohta on toodud midagi iseloomustatavat, neist, kes on talle suuremat mõju avaldanud, on kirjutatud miniportreed.