Janek Murd andis välja uue plaadi

Janek Murd Foto: Erik Prozes

«Seda albumit tehes mõtlesin ainult muusikale, tema erinevatele väljendusvormidele. Ma ei otsinud ühtegi muusikavälist narratiivi või teemat, millega oleks hiljem sobilik kirjeldada albumi kontseptsiooni. Selleks ongi muusika ise – oma kõlade, värvide, tunnete ja meeleoludega,»räägib ta ise.

Ja veel: «Tahtsin luua lugusid, mille sees ma tahaksin ise olla nendest kiirelt tüdinemata. Et säiliks soov pöörduda tagasi nende juurde – seepärast mahtuski tegemine pika aja sisse, et pärast pause anda ikka ja jälle mõnele teemale hinnang, kas see lugu tuleb minuga edasi kaasa või jääb ta maha.

Mitu lugu on käinud läbi kaustast «albumilt väljajääv», aga nad on ikkagi tagasi tulnud, sest miski sundis mind nendega edasi tegelema. Üllatuseks võis mõnest heidikust kasvada mõni lemmikteema ja vastupidi, mõni kindel singel ei jõudnudki albumile. Nagu eluski, annad veel võimalusi, mõtled ümber, katsetad ja pusid, eksid, tõused taas jalule ja lähed edasi. Mõni algne ahvatlus ja suur kirg ununeb märkamatult, mõni alguses eredalt helkinud täht tuhmub kiirelt.

Ma ei ajanud taga ei stiile, moevoole ega trende, mingeid nippe või võtteid, tahtsin teha muusikat, mis mulle endale korda läheb ja meeldib. See on minu vabadus ja looming, VIIV minu elus, kus olen õnnelik, et saan luua oma maailmu, kus tahan olla. Aga tegelikult ma ei tea, mida ma teen, mul pole retsepti.

Lugude nimed, mis kõik on palindroomid, annavad ühe võimaliku vihje, aga ei sunni kuulajat vaatama ühte kindlasse suunda. Igaühel on võimalus tunda just seda, mida ta soovib.

Janek Murd - Viiv Foto: Kaanefoto

Iga teema ise andis mulle ette instrumentide valiku. Mõnikord sai asi alguse rattakodara poognaga mängimisest, mis muutus kujuteldavaks rahvamuusika orkestriks. Mõnikord algas asi mõne pilliga* tutvumisest. Nagu ütles John Lennon: «Andke mulle tuuba, ma teen sellega teile midagi, ma olen kunstnik». Ma ei sõida loost loosse ühe koosseisuga, see muutub väiksemast suuremaks, olenevalt sellest, mida lugu vajab. Aga siin on ka instrumente, mis sõidavad ühest loost teise. See on minu vabadus.

Kolmes loos on mul ka külalised. Ramo Teder (Puuluup, Pastacas) lööb kaasa kahes palas (URUGURU ja OXO) ja teeb siin, julgen arvata, märksa erinevama etteaste sellest, kuidas oleme harjunud teda senimaani kuulma. Instrumentideks Hiiu kannel või selle poognaga mängitud vioola ja Ramo hääl.

VIIVu ainuke sõnadega lugu on METAMATEM ja seda esitab noor laulja, lugudekirjutaja ja kitarrist Haldi Välimäe. Ka tema mõjub teistsugusena sellest, kus oleme harjunud teda nägema. Selle loo teksti on kirjutanud Hando Runnel 50 aastat tagasi originaalpealkirjaga «Metamorfoosid». Kui muidu instrumentaalsele plaadile tuleb tekst, siis olgu selles midagi ajatut ja pool sajandit on tänapäeva mõistes terve igavik.

Eraldi tänan veel helimees Kaur Kenki, kes tegi masteringi. VIIV oli meie esimene koostöö ja meil oli väga hea klapp.

Albumi kujunduses kasutan 3D illustratsioone, mis pärinevad videost AVA ja selle autoriteks on tõelised oma ala meistrid – Maido Hollo ja Joosep Volk.

Ja aitäh Annie, METAMATEM demo eest!

PS: Parima tulemuse saavutamiseks soovitan seda muusikat kuulata aktiivselt – otsi välja parimad kõlarid, võimendus, aktiivikad või klapid, mis sul on, leia mugav ja sobiv koht ja kuula nii, nagu oleks see kontsert.»

Plaati saab kuulata