INTERVJUU ⟩ Hõljuva alateadvuse insener Andres Lõo

Andres Lõo. Foto: FOTO: Madis Veltman

Mäletan Andres Lõod esimest korda kuskilt 90ndate lõpust. Mängis ansamblis Luarvik Luarvik trumme. Ja nägigi välja natuke nagu keegi «Hukkunud Alpinisti hotellist». Selline nihestatult glamuurne. Vahepeal on ta teinud üht, teist ja kolmandat: muusikat, kujutavat kunsti, performance-kunsti, näidelnud filmides, kirjutanud, kureerinud jne. Sada asja. Kuid kõigepealt ikka muusika.

Äsja andis ta välja remix-plaadi «Agony/Ecstasy», mis on järg talvel ilmunud kogumikule «Ecstasy/Agony». Mõlemad ta enda plaadifirma Phantom Platform alt. Viimane võtab mingis mõttes kokku tema umbes 20 aasta soololoomingu, aga sisaldab ka viit uut lugu. Remix-plaat aga pöörab kõik selle segi, mängib eri stiilide ja identiteetidega ja teeb muid asju. Mul on palju armastuslugusid, neis on ikka mingisugune male gaze sees, ka see on mu jaoks väga huvitav, kuidas näiteks naissoost artist mu mehepilguga ümber käib, räägib ta.

Kui palju sa oma muusikast mõtled? Et mis see on jne.