Bänd, kelle pärast ei pea häbenema

Van Der Graaf Generator (vasakul Peter Hammill, paremal Hugh Banton) ajamas Helsingis vähendatud koosseisus oma asja. Foto: Jukka Tavi

Kui pühapäeval kõlas Helsingi Savoy teatris Van Der Graaf Generatori kontserdi põhiosa viimase palana 1971. aasta albumi «Pawn Hearts» lugu «Man-Erg», siis mõtlesin: «Perse, ma pean selle ju kuidagi sõnadeks vormima.» Lisaloona tuli aasta varasem pala, enam kui poole sajandi vanuse progebändi üks õrnemaid laule «House with No Door» ja muutis mu ülesande veel raskemaks.

See tegelikult polnud tavaline Van Der Graaf Generatori kontsert, sest Brexitiga seotud juriidiliste asjaolude tõttu ei sobinud trummari Guy Evansi pass ELi riikidesse sisenemiseks, kuigi see kehtib veel mitu aastat. Nii astusidki Helsingis üles kahekesi bändi lugude põhiautor Peter Hammill, kes laulis, mängis kitarri ja elektriklaverit, ning Hugh Banton elektrioreli taga, täites oma pilli bassipedaalide abil ka hariliku rokkbändi basskitarristi rolli.

Kava oli seetõttu arvatagi veidi ebatavaline. Kuna Evansi passiprobleem tuli bändile täieliku üllatusena, pidid nad kahekesi 36 tunniga välja mõtlema, milliseid lugusid nad duona esitada saavad. Tegelikult muidugi on veidi ebatavalised kõik Van Der Graaf Generatori kontserdid, sest tegu pole bändiga, kes oleks kunagi viitsinud turnee jooksul päevast päeva samu lugusid järjest ette mängida. Kui vaadata nende eelmise, kaheksa aasta taguse kontserdireisi kavasid, siis on iga etteaste vähemalt veidi teistsugune.