ARVUSTUS ⟩ Kus raha, seal pärijaid ja mõrtsukaid

Anne Kahk, «Haraldi villa». FOTO: Raamat Foto: Raamat

​Krimiromaanis «Haraldi villa» jõuab lugejateni kaks debüüti ühes: arvukate krimiromaanide tõlkija Anne Kahk paneb end esimest korda proovile krimikirjanikuna ning kodumaiste raamatudetektiivide ridadesse astub introvertne Toom Berg.

Olen aastaid jälginud eesti algupärase krimikirjanduse tõuse ja mõõnu, nii uute autorite katsetusi kui ka «vanade» tegijate pingutusi. Heatasemelist krimiromaani kirjutada ei ole lihtne töö, suurepärastest krimkadest üleujutatud raamatuturul seiklevad lugejad muutuvad romaan-romaanilt aina nõudlikumaks ja kriitikud üha pahuramaks. Sedavõrd rohkem väärivad tunnustust need, kel siiski leidub julgust proovida krimižanris kirjutamist ning jaksu suurepärasest ideest alguse saanud lugu ka loogilise lõpuni välja vedada ja otsad arusaadavalt kokku tõmmata.

Õnnestunud peategelane

Kindlasti on üks hea krimiloo olulisi komponente peategelasest detektiiv. Kahki loodud Toom Berg on 63-aastane endine õpetaja, kes mingil põhjusel on otsustanud eradetektiiviks hakata. Pikka kasvu kõhetu olemisega mehel on paksud hallisegused juuksed, vaevumärgatavalt kongus nina ja tahtejõuline lõug – nii nagu paljudel tema ametikaaslastel teistes krimiromaanides.

Kogu lugemise aja mõtisklesin, millise aine õpetajaga tegemist võib olla, aga hoolimata pingutusest ma seda välja ei nuputanud. Nutika võttena antakse lugejale kärmelt teada, et tegemist on Toomi kolmanda juhtumiga, mis võimaldab autoril edaspidi ajas tagasi minna ning juba järgmiste romaanide käigus tuua selgust detektiivi isiku ja tema ametivalikute kohta. Kummaline tõik, millest krimisõber kohe romaani esimestest lehekülgedest alates teada saab, on Toomi vastumeelsus kaubanduse, peaasjalikult hüpermarketite suhtes.