Dzogtšeni (tiibeti keeles «suur saavutus») õpetaja ja edasikandja Khenpo Munsel ei raisanud vanglas aega ning andis väärt õpetusi edasi teiste seas ka Gartšen Rinpotšele, kelle kommentaarid kolmele Õpetuse alusväitele moodustavadki nüüd raamatu kandvama osa. Kolm väidet – nii just praegu neid õpetusi kokkuvõtvalt nimetatakse – ise aga kuuluvad pärimusteabe järgi 1. sajandil m.a.j tegutsenud Garab Dordžele. See oli aeg, mil nn Tuhande filosoofia ajastu tippkvintessents elas budismina juba oma iseseisvat elu ja maisesse maailma oli sündinud ka jumalinimene Jeesus, kes ühel teisel idamaal samuti inimeste hüvanguks töötas. Kaugelt vaadates ilus aeg kindlasti.
Raamatu võiks seega soovi korral võttagi kokku kolme Garab Dordželt lähtunud lühikese lausega ja raamatki oleks võinud olla kolmelauseline. Aga ei ole, sest maakera elanikkond ei tegele ennastunustavalt budismiga, et juba lennult mõista öeldavat, ning isegi need, kes tegelevad, vajavad pidevalt ärakukkumisvastast dharmatuge. Need kolm sõnastust – tunne ära oma tõeline loomus, tee kindel otsus selle loomuse kohta ja saavuta vabanemisel põhinev usaldus – on dzogtšeni tuumtarkus, mida on aga vaja (tava)inimestele paratamatult pikemalt selgitada. Need kolm väidet on äärmiselt tarvilikud, et kunagi suudaksime kaamelitena, nagu meile praegu näib, nõelasilmast läbi minna.
Raamatut ei tuleks võtta kui kõrgfilosoofilist mõtisklust või järjekordset teosoofilist tarkuse- või salaõpetust, isegi mitte kui budistliku teoloogia süvaanalüüsi, kus vahel räägitakse palju, aga sõnum jääb ikkagi lihtsale võhikule peidetuks, vaid pigem kui ellujäämisõpetust. Sest teose sõnum on selgemast selgem, kui vaid soovid talle tähelepanu pöörata, ning raamatu maht on olemas vaid peamise sisu paljukordse üleseletamise huvides. Lootuses, et lõpuks jõuab kohale.
:format(webp)/nginx/o/2021/02/26/13652281t1h3396.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/10/28/14171498t1h364e.png)