N, 26.05.2022

Millest on tehtud spordifanaatikute pisarad?

Alvar Loog
, toimetaja
Millest on tehtud spordifanaatikute pisarad?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
New York Jetsi defensive back Sharrod Neasman (35) ja Atlanta Falconsi wide receiver Olamide Zaccheaus (17).
New York Jetsi defensive back Sharrod Neasman (35) ja Atlanta Falconsi wide receiver Olamide Zaccheaus (17). Foto: Ian Walton

Kui nullindate keskpaigas kerkis ühtäkki üles jutt sellest, et ameerika jalgpalli USA superliiga NFL plaanib mingis ebamäärases lähitulevikus pidada prooviks mõned oma põhihooaja mängud Euroopas, arvasin ma, et see on ühtaegu kõige ilusam, jaburam ja teostamatum idee, mida ma tippspordiga seoses eales kuulnud olen.

Sest kust leida Vanas Maailmas nii palju ekstsentrikuid, kes selle ülimalt kuluka avantüüri kinni maksaks? Okei, mõtlesin, minuga võib arvestada, kui mu meeskond peaks kohale kärutatama – olen vaene, aga valmis minema vargile või võtma laste arvelt noore pere laenu, et lennu- ja mängupiletit osta. Aga kes veel? Kartsin, et staadioni täitmiseks jääks mängupäeval mõnikümmend tuhat pealtvaatajat puudu isegi siis, kui liiga jagaks pileteid tasuta nagu kristlik kirik hingeõnnistust.

Ühtlasi näis kõnealuse plaani vastu rääkivat kontinentidevaheline üüratu ajavahe ning sellest tingitud võimatus teha midagi majanduslikult mõttekat vastavate kohtumiste otseülekannetega USA teleturul. Nagu kõigi ilusate, üllaste ning kergelt kapriissete ideede puhul ikka, vupsas ka siin kohe pinnale küsimuste küsimus: kes kahjumi enda kanda võtab? Tean omast kogemusest, et Ühendriikides kardetakse kahjumit kohati rohkem kui surma. Imperatiivne kohustus tegutseda positiivse marginaaliga pole mitte üksnes kapitalistliku majandusruumi eluline paratamatus, vaid kandev osa USA kultuuritraditsioonist ja mentaliteedist: läbikukkumine ärimehena tähendab seal läbikukkumist inimesena.

NFLi kohtumine New York Jetsi ja Atlanta Falconsi vahel Londonis Tottenham Hotspuri staadionil.
NFLi kohtumine New York Jetsi ja Atlanta Falconsi vahel Londonis Tottenham Hotspuri staadionil. Foto: Alvar Loog

Hea küll, kahjum kahjumiks, ehk see polekski nii kosmiliselt suur, aga kuidas selgitaks liiga vastavate klubide pühendunud poolehoidjatele USAs, et nende meeskond peab liiga reklaami ja rahvaste sõpruse ülimalt vaieldava väärtusega ideaalide nimel pidama ühe oma põhihooaja kodumängudest, mida on niigi kõigest kaheksa, kuskil seitsme maa ja mere taga, mingis pooleldi müütilises Euroopas, mida – nagu iga iseseisvalt mõtlev ning peavoolu maateadusesse eluterve skepsisega suhtuv ameeriklane kõige kiuste kahtlustab – ei pruugi tegelikkuses üldse eksisteerida; mis võib väga vabalt olla vaid USA valitsusametnike, ajakirjanike ja kooliõpetajate kollektiivne vandenõu terve mõistuse ja üldise tõenäosuslikkuse vastu.

Eelmainitud idee ilu suhtes pole ma mõistagi meelt muutnud, jaburusega on nii ja naa, kuid teostamatuse osas näitas aeg kiiresti, et õnneks eksisin rängalt. NFL tegi juba 2007. aastal teoks uskumatu: tõi ühe oma põhihooaja mängu Euroopasse, täpsemalt Wembley staadionile Londonis. Sama kordus järgneval viiel aastal. 2013. aastal toimus Londonis kaks mängu, kõigil järgnevatel aastatel kas kolm või neli. Mullu jäid väljakuulutatud kohtumised koroonakarantiini tõttu ära, tänavu mängiti kaks mängu.

Atlanta Falconsi cornerback Fabian Moreau on saanud oma haardesse New York Jetsi running back'i La’Mical Perine’i.
Atlanta Falconsi cornerback Fabian Moreau on saanud oma haardesse New York Jetsi running back'i La’Mical Perine’i. Foto: Kirby Lee

Praeguse seisuga on Londonis peetud kokku 30 ametlikku NFLi põhihooaja kohtumist, neist kaks viimast toimusid oktoobri teisel ja kolmandal pühapäeval. Liiga 32 meeskonnast pole Vanasse Maailma seni kordagi jõudnud vaid üks: Green Bay Packers. Nagu elu on näidanud, reisitakse neile mängudele, mis on, muide, olnud peaaegu kõik välja müüdud, mitte üksnes Ühendkuningriigi eri osadest, vaid kogu Euroopast. Enda näitel võin kinnitada, et minnakse ka Eestist.

Teadmine, et New York Jets – meeskond, keda olen toetanud viimased 25 hooaega; kes on minu näruses, ent lojaalses hinges saanud endale igavese sissekirjutuse suurde päikesepoolsesse tuppa – mängib Euroopas, ei jätnud just palju valikuvõimalusi. Mägi oli juba Muhamedile üle ookeani peaaegu koju kätte tulnud, teinud palverännaku suhteliselt lühikeseks ja valutuks, niivõrd kui see käimasoleval koroonaajal üldse olla saab.

Kaks silpi, aga milline sisu!

Reede, 8. oktoobri hommikul, kaks päeva enne mängu, kui Jets on juba Londonis, aga mina veel valel pool Stanstedi lennujaama turvaväravaid, näib meie kahe kirglik taaskohtumine hetkeks koguni kahtluse alla sattuvat. Passikontrollis silmitseb tolliametnik minu Eesti Vabariigis välja antud isikutunnistust varjamatu tülgastusega. Ning küsib pärast sadistlikult väljavenitatud pausi: millised minu silmis ekslikult vältimatuteks peetavad põhjused on mind pillutanud paljukannatanud Ühendkuningriigi pühale pinnale sel raskel ja segasel ajal, kui Brexit ja Covid-19 on kahepeale kukutamas senist ilmakorda? Tegelikult ei väljenda ta end nii ekspressiivselt, aga tema kurbadest silmadest vastu peegelduv mure oma kodumaa, rahva ja «põlise» briti kultuuri pärast oli sõnadest veel selgem ja kõnekam.

Vastan nii lugupidavalt, puhtsüdamlikult, lühidalt ja täpselt, kui suudan: «Football». Heidan selle ülla põhjuse meie kahe vahel otsekui kultuuridevahelise kuristikuna laiuvale letile väljapeetud väärikuse ja paatosega, saades samal ajal aru, et kordan tahtmatult üht kuulsat kirjanduslikku stseeni – seda, mida Vladimir Majakovski kirjeldas oma «Luuletuses Nõukogude passist» (1929). Ainult, et punapassi, selle «põletava ja ohtlikult terava» asemel, millega ametnikus inimest ärkvele raputada ning suuri sotsiaalseid ja kultuurilisi muutusi kaasa toova tuleviku pöördumatut ja purustavat pealetulvamist teadvustada, on sõna «jalgpall». Kaks silpi, aga milline sisu!

Ise mõtlen, et kui see osutatud põhjus teda kas madalast uudishimust või ametialasest kohusetundest tõesti huvitab ja kui ta spordist midagigi jagab (normaalsed inimesed üldiselt ei jaga), siis teab, et sel nädalavahetusel ei mängita ei Londonis ega Inglismaal eriti jalgpalli (seda ainsat, mida Briti saartel tunnistatakse ning ainsana «jalgpalliks» nimetatakse: nn euroopa jalgpalli), sest on koondisemängude nädalavahetus, kõik suuremad liigad on pausil ning Inglismaa koondis pallib kodus alles teisipäeval.

Nüüd on ametniku kord mind üllatada. «American football?,» pärib ta peaga arglikult kaasa noogutades ning seega oma küsimusele pooleldi juba ise vastates. «Oh, yes!» elavnen rabatult, pannes tahtmatult oma kõneintonatsiooni suure annuse kahe päeva pärast mängul usutavasti eesootava vääramatu võidu vastupandamatut magusust.

«We’ve seen thousands today. From all over Europe,» lisab ta reipalt; ise õigustatult õnnelik ja uhke, et on ametikohase valvsuse toel suutnud üldisest üksiku tuletada. Deduktsiooni meistriklass, Stanstedi lennujaama Sherlock Holmes. Piiril töötades hakkab nutikas ja tähelepanelik inimene saama aru, mis riigis toimub, ning õpib turiste tundma, silmavaatest ja kehahoiakust nende viljatuid hobisid ja madalaid kirgi välja lugema, hakkab nägema nende tühiseid rõõme ja muresid nagu suurte trükitähtedega raamatu avatud lehtedel. «Welcome to United Kingdom! Have a nice game!,» ütleb ta võiduka naeratuse saatel passi ulatades ning käega turvaväravate poole suunates.

Jah, mäng! Passiametniku soov on siiras ja üllas, aga seda sõna-sõnalt järgida püüdes pole sellega suurt midagi peale hakata. Sest ma ei tulnud siia nagu teatrisse või tsirkusesse mängu ilu nautima, ma tulin võidu järele. Ja see peab tulema – kas koos iluga või ilma! Ilul ilma võiduta pole mingit väärtust – ma olen liiga vana, paljukannatanud ja kibestunud selleks, et suuta leida midagi ilusat kaotatud mängudes.

Haiglaslik eksalteeritus

Tunne iseennast, soovitasid juba Vana-Kreeka mõttetargad. Ma tean aastakümnete pikkuste enesevaatluste tulemusel, et mängupäevadel – ning tegelikult ka neile eelnevatel ja järgnevatel päevadel, ehk hooaja vältel sisuliselt kogu aeg – olen ma haiglaslikult eksalteeritud ja labiilne. Kõik, nii rõõm kui mure, jõuavad ilma mahendavate filtriteta kiiresti otse südamesse. Mis omakorda tähendab, et ma olen peaaegu kogu aeg ühte kahest: kas väga õnnelik või väga õnnetu, ilma mingite pooltoonide või sujuvate üleminekuteta nende tundeäärmuste vahel.

Londonisse saabudes olen väga õnnelik ja enesekindel. Põhjendamatult – ning seega ohtlikult – õnnelik ning enesekindel, nagu kasvava murega kiiresti märkan. New York Jetsi eelmise, nädal varem peetud kohtumise tulemus ja mängupilt (27:24 võit tugeva Tennessee Titansi üle) ning seekordse vastase (1–3 võidusaldoga abitu Atlanta Falcons) eeldatav mänguklass annavad kolme peale minu teadvuses tulemuseks vaimse olukorra, kus habras võidulootus on läinud märkamatult üle kindlaks usuks ning see omakorda tõenäosuslikult täiesti alusetuks alistamatusetundeks; vaimse olukorra, mis võiks vastavatele eriarstidele pakkuda ühtaegu nii huvi kui muret, viimast ilmselt rohkemgi.

Pealegi on Jets alati võitnud, kui ma olen tribüünil olnud – nii oli see pidevalt 1990. aastate lõpus New Jerseys, kus meeskond oma kodumänge mängib, ning viimati 2015. aastal Londonis, kui pühkisime Wembley muru Miami Dolphinsiga.  See viimane oli rohkem kui lihtsalt mäng – see oli teraapia. Meenub, et paar päeva hiljem lausus üks mu briti sõber, et ma pidavat võidurõõmust pimedas helendama.

Jetsi mängude külastamine on minu jaoks olnud alati otsekui religioosne kogemus. Ent eelmisest korrast on möödas juba kuus aastat. See ebahumaanselt pikk ootus saab täna lõpuks läbi. Täna ei ole minu ja mängu vahel mitte teleri- või arvutiekraan, vaid üksnes mõnikümmend meetrit puhast õhku, tuhanded teised pealtvaatajad ning loodetavasti ka mõned vaatamisväärsed cheerleader’id.

Jetsi jaoks on need vahepealsed kuus hooaega, mil me pole silmast silma kohtud, olnud seikluslikud, täis suuri lootusi ja lubadusi. Ning veel suuremaid läbikukkumisi. Kaks general manager’i, kolm peatreenerit, viis ründekoordinaatorit ja üheksa algkoosseisu quarterback’i hiljem oleme jõudnud oma teekonnal sellesse punkti, kus asjad on sedavõrd halvasti, et nii kujutlusvõime kui üldine tõenäosuslikkus ütlevad, et enam hullemaks minna pole võimalik; et edasi saab minna üksnes paremaks; et öö on kõige pimedam vahetult enne koidikut (meie mulluse hooaja võidute ja kaotuste suhe oli 2–14, tänavu oleme 1–3). Nii see käib: uus hooaeg – uus lootus; uus mäng – uus lootus. Süda on kahjuks kohutavalt rumal...

Õnn vajab märke sellest, et ta on oodatud

Oma õnne tuleb uskuda, aga selleks ka ise midagi teha. Õnn vajab märke sellest, et ta on oodatud. Siin tuleb mängu järjekordne nähtus, millel minu – ega ka ilmselt ühegi teise materialistliku maailmavaatega spordisõbra – elus väljaspool spordifanatismi mingit kohta ei ole: ebausk. Häbenen seda kohutavalt ja pean selgemõistuslikel hetkedel naeruväärseks ja isegi inimväärikust alandavaks, aga ületada ei suuda. Enne mängu mõtlen kogu aeg, kuidas saatusele meelepärane olla, kuidas võidujumalannale silma teha.

Enne seekordset kohtumist püüan luua sidet eelmise võiduka mänguga, ühitada oma tänaseid rutiine ja rituaalne toonastega. Kuus aastat tagasi, kui Jets seni viimast (ja üldse esimest) korda väljaspool Ühendriikide piire mängis ning veenvalt võitis, oli ühtlasi viimane kord, kui mina neid oma silmaga nägin. Võtsin ka seekord Londonis sama hotelli (vaatasin veel igaks juhuks vastavas portaalis oma kontol broneeringute ajaloost järele, et mitte teha mälu usaldades saatuslikku viga), sõin mängupäeval hommikusöögi samas kebabiurkas, tulin sama särgiga (ehkki tõdesin ahastusega, et olen seda vastutustundetu kergemeelsusega mingist ebapraktilisest hügieenivajadusest vahepealse kuue aasta jooksul korduvalt pesnud). See kõik pole just suur panus ees ootavasse võitu, aga midagi ikka.

Paljud muud enesestmõistetavalt olulised valikud – nt mis teed pidi ja millise transpordiga kohale tulla, millisest väravast siseneda jne – polnud seekord relevantsed, sest mäng ei toimunud mitte Wembleyl, vaid Tottenham Hotspuri staadionil. See on päris uus areen, valminud alles paari aasta eest. Ning ühtlasi esimene staadion väljaspool Põhja-Ameerikat, mis ehitatud ameerika jalgpalli vajadusi silmas pidades. Nn euroopa jalgpalli loodusliku muru saab siin masinate kaasabil ameerika jalgpalli kunstmuru vastu vahetada 25 minutiga.

Olen siin käinud ka varem ning korduvalt – siis, kui sama koha peal oli veel vana staadion White Hart Lane. Meenub, et 2009. aasta märtsis pidin city-suunalise bussipeatuse juures peale Arsenali noortemeeskonna võitu Tottenhami eakaaslaste vastu peaaegu peksa saama. Grupp emotsionaalselt ülesköetud Spursi poolehoidjaid otsis kaotusvalu maandamiseks üksikuid staadionilt lahkumisega hilja peale jäänud gooner’eid, et teha nukid ja ninad veriseks, kuidas kellelgi.

Ma olen olnud inglise jalgpallis üle veerand sajandi Arsenali toetaja, minu jaoks on see vaenlase territoorium. Suhtun Spursi olemasolusse ja sportlikku ebaedusse hajameelse ükskõiksusega (kas keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kes teaks, millal nad üldse viimati midagi võitsid?), aga valikuvõimaluse korral eelistaksin Spursi poolehoidjate käest peksa mitte saada. Tookord läks mul õnneks. Minu poolt olid nii võidu- kui sõjajumalanna. Täna oleksin valmis poksima (ning tõenäosuslikult peksa saama), kui teaksin, et see kuidagi meeskonna võidule kaasa aitab. Vaimne tervis on mulle füüsilisest kallim. Ja ma vajan seda võitu psüühilistel põhjustel, minu kaotustekarikas on ääreni täis tilkunud.

Staadionikülastus kui religioosne kogemus

Seekordne tänavavaade on kõige varem kogetu foonil natuke sürreaalne: valgete Spursi särkide ja arvukate ortodokssete juudi vanameeste asemel voogab siin pika ja laia jõena ameerika jalgpalli fanaatikute otsatu rivi. Kõige rohkem kohtab ootuspäraselt kahe mängima hakkava meeskonna – Jetsi ja Falconsi – särke, ent rikkalikult on esindatud ka kõik ülejäänud liiga kolmkümmend klubi. See on kogu liiga pidu: mitte niivõrd Falconsi kodumäng pooleldi pealesunnitud eksiilis, vaid iselaadne spordikarneval, millega pühitseb ligemale 65 000 pealtvaatajat maailma ilusaimat sportmängu.

NFLi kohtumine Londonis Tottenham Hotspuri staadionil.
NFLi kohtumine Londonis Tottenham Hotspuri staadionil. Foto: Alvar Loog

Publiku liikumist vaadeldes jõuan tõdemuseni, et nagu naisel pole oma uue kleidiga kunagi külm, olgu õhutemperatuur milline tahes, pole jalgpallifanaatikul kunagi jahe oma armastatud klubi särgis. Ma ei tea, kas ma annan selle kriteeriumi järgi «õige» poolehoidja mõõdu välja, aga mul on Jetsi särgi all õhuke dressipluus. Sest on ikkagi oktoober, õhk on päris jahe. Aga ometi tunnen staadionile lähenedes, et mul läheb olemine järjest palavamaks, pea kuumab, peopesad muutuvad niiskeks. On see erutuspalavik, füsioloogiline eelreaktsioon ees ootavale võidule?

Igatahes muutun murelikuks. Mis siis, kui mul on tõesti palavik ning turvad peaksid väravas kõigi külastajate kehatemperatuuri mõõtma (nagu seda koroonaajal siin ja seal on kohati tehtud)? Siis saaks mu pidu läbi veel enne algust: löödaks katkutõbise tempel laubale või pandaks kelluke külge ning peletataks suure kisaga paradiisi (st staadioni) väravatest kaugele. Hea veel, kui sunniviisiliselt kuhugi isolatsiooni või sundravile ei viida – on ju ikkagi viiruse tipptund!

Tõden, et profülaktika on kõigi teaduste teadus ja jalutan mööda tänavat tagasi esimese suure toidupoeni, kust ostan paki ibuprofeeni. Loputan kolm tabletti limpsiga kurku, ülejäänud viskan minema (neid mu taskutest avastades võib turva tõlgendada olukorda minu kahjuks) ja sammun tagasi staadioni suunas. Liigne erutus ja palavik oleks justkui natuke järele andnud. Kas see tähendab, et organism hakkab eesootava võiduga kohanema?

NFLi kohtumine Londonis Tottenham Hotspuri staadionil.
NFLi kohtumine Londonis Tottenham Hotspuri staadionil. Foto: Alvar Loog

Väravatest saan ilusti läbi. Mingit kehatemperatuuri kontrolli muidugi ei tehta. Otsin teed oma sektori suunas. Kõik need kümned tuhanded ameerika jalgpalli fanaatikud Spursi staadioni sisekoridorides ja -treppidel mõjuvad võõristavalt: umbes nagu kristlikus kirikus toimuv moslemite palvus. Midagi armsalt ketserlikku on selles kõiges. Ostan kava, teen rituaalse tualetitiiru ning siirdun oma istekohale. See on parim, mis mul eales olnud (vaata pilti!): üleval, keskel, täpselt Jetsi pingi taga.

NFLi kohtumine New York Jetsi ja Atlanta Falconsi vahel Londonis Tottenham Hotspuri staadionil.
NFLi kohtumine New York Jetsi ja Atlanta Falconsi vahel Londonis Tottenham Hotspuri staadionil. Foto: Alvar Loog

Hetk, kui astun staadioni sisemusest tribüünile, on nii otseses kui ka ülekantud tähenduses otsekui minek pimedusest valgusesse, selles on alati midagi religioosset ja pühalikku.

Ahastus – tuttav tunne

Minust vasakul istub kaks Atlanta Falconsi poolehoidjat, ilmselt isa ja poeg. Ühesugused särgid seljas, ühesugused mütsid peas, ühesugused näod ees. Kössitavad kui varesed vihma käes. Või surmaminejad. Ikkagi intelligentsed inimesed – ei loo endale alusetuid illusioone! Nad on juba enne mind kohal. Ning peavad seega püsti tõusma, et mind mööda lasta. Noogutan teatraalse armulikkusega tervituseks, kuid mõlemad saadavad mind – või õigemini küll Jetsi särki mu seljas – tummalt ja jäise pilguga. Ei pea olema diplomeeritud kehakeeleekspert, et lugeda sellest eksimatult välja taotluslikult halvasti varjatud jälestust.

Okei, mõtlen, kangestuge pealegi. Minul, üllahingelisel inimesel, ei ole teie vastu mingeid emotsioone peale hajameelse kaastunde. Ning võitjale kohase suuremeelsusega olen valmis peale mängu lõppu teile lohutuseks ja õpetuseks paar sõna koduteele kaasa lausuma. Sest inimlikud kannatused, mis teid siin vältimatult ees ootavad, pole mu suurt südant kunagi ükskõikseks jätnud. Istuge, kus tahate, ning nautige Jetsi meistriklassi, niipalju kui teie kadedusest ja kuhjuvast kaotusekibedusest näritud närused hingekesed on üldse võimelised midagi nii majesteetlikku tunnistama...

Kusjuures ma tõesti usun siiralt, et me võidame. Ning olin kõiki teel staadionile kohatud tuhandeid Falconsi fänne vaadanud selle teadmise valguses justkui sigala väravavalvur loomi tapamaja suunas sõitvates veoautodes: kiiresti väsima hakanud kaastundega.

Kui poeg, nii umbes 15-aastane noormees, keset mängu kuskil korraks ära käib, ei soovi ta naastes enam millegipärast maanduda vanale kohale, mis on täpselt minu kõrval. Nii, et isa, kes on vanusele vääriliselt (vähemalt näiliselt) tolerantsem, peab nüüd istuma õlg õla kõrval inimesega, kellel on seljas New York Jetsi jersey. Aeglus ja näiline vastumeelsus, millega ta istet vahetab, on sellised, nagu tuleks tal asuda kuningatroonilt elektritoolile.

Rohkem ma nende poole ei vaata. Küll aga pean tahtmatult kuulma elevusest sünnitatud sädistamist, mis mängu edenedes – ja Jetsi võiduvõimaluste vähenedes – sealt suunalt järjest elavneb ja valjeneb ning mind üha kasvava tülgastusega täidab. Tundub, et mängueelsete rituaalidega läks midagi ikkagi nihu, miski oluline jäi kahe silma vahele (et ikkagi see saatuslik särgipesu?). Jets on avaminutist peale kahest väljakul olevast meeskonnast paremuselt selgelt teine. Ja seda kõigis mänguelementides. Kõik meie potentsiaalsed playmaker’id mängiks justkui rahustite all. Mida perset! Vaatan seda nagu õudusfilmi, kus olen ise peaosas: hea ja õilis kangelane, kellele saavad osaks ebainimlikud ja ebareaalsed kannatused.

Atlanta Falconsi cornerback Fabian Moreau on saanud oma haardesse New York Jetsi running back'i La’Mical Perine’i.
Atlanta Falconsi cornerback Fabian Moreau on saanud oma haardesse New York Jetsi running back'i La’Mical Perine’i. Foto: Kirby Lee

Jetsi kolm esimest pallivaldamist annavad kokku 16 jardi. Poolajaks, mille kaotame 3:20, koguneb 42 söödujardi, 38 jooksujardi ning 43 karistusjardi. Me mängiks nagu ülesmäge. Brutaalne! Hinges hakkab end kontsentriliste järjest laienevate ringidena lahti kerima ahastus – tuttav tunne, kõigi Jetsi poolehoidjate lahutamatu kaaslane; truu sõber, kes ei jäta sind kunagi kauemaks kui paariks vooruks. Oigan, inisen, halisen ja korisen, kohati räägin ilmselt iseendaga.

Jets peab olema õnnelik, see eepiline katastroof ei sünni meeskonna kodustaadionil New Yorgi publiku ees. Sest newyorklased on kohutavalt kärsitud ja küünilised – tean omast käest, et kui mäng ei lähe soovitud suunas, on neil komme meeskonna tagant kiiresti ära kaduda. Harvad pole juhused, kus teise poolaja alguseks on täismajast jäänud alles vaid pool. Mäletan, et 1990. aastate lõpus palus keegi mängijatest meedia vahendusel publikult: «don’t boo us before halftime!». Kusagil mujal ei ole minu teada nii, ainult New Yorgis.

Mäletan selgelt, et tänavu teenis Jets oma esimesed valjud boo’d tribüünilt juba hooaja esimese kodumängu teise poolaja alguses, kui quarterback Zach Wilson oli kirja saanud mängu neljanda interception’i ning sellele järgnenud New Englandi lahtimängul jooksis nende running back pärast meie kaitsemängijate seitset(!!!) ebaõnnestunud tackle’i järjekordse touchdown’i. «Sloppy, sloppy, sloppy» on see riimuv sõnaühend, mis kordub Jetsi mängude telekommentaarides hooajast hooaega otsekui mantrana.

Atlanta Falconsi wide receiver Olamide Zaccheaus ja New York Jetsi Brandin cornerback Echols ja safety Sharrod Neasman.
Atlanta Falconsi wide receiver Olamide Zaccheaus ja New York Jetsi Brandin cornerback Echols ja safety Sharrod Neasman. Foto: Andrew Boyers

Minu paremal käel istub Jay: umbes minuvanune ameeriklane, kes, nagu kiiresti selgub, elab Euroopas ning on muu hulgas külastanud korduvalt Eestit, käinud Tallinnas, Tartus, Pärnus, you name it. Meil tekib kohe hea klapp, mida Jay ilmselt kiiresti kahetsema jõuab hakata. Sest kogu selle minu suunalt tuleva vaibumatu eleegilise hala, mis määratud suuremas osas võidujumalannale ning Jetsi ründe- ja kaitsekoordinaatorile, peab nüüd ära kuulama tema.

New York Jetsi quarterback Zach Wilson (nr 2) loodab lahtimängu järel toimetada palli sügavale Atlanta Falconsi väljakupoolele.
New York Jetsi quarterback Zach Wilson (nr 2) loodab lahtimängu järel toimetada palli sügavale Atlanta Falconsi väljakupoolele. Foto: Alastair Grant

Jay on New Yorgist, aga ei toeta Jetsi. Tema klubi on New York Giants. See lähendab meid veelgi. Sest Giants on olnud algusest peale NFLis minu avalik armuke. Käisin 1990. aastate lõpus New Yorgis elades korduvalt Giantsi mängudel, viimase 15+ aasta jooksul (sest ajast, kui ülekannete striimimine tehniliselt võimalikuks sai) olen vaadanud absoluutselt kõiki nende mänge. Ehkki Giantsil ja Jetsil on ajalooliselt täiesti erinev fännibaas, pole kahe klubi vahel olnud kunagi mingit tõelist rivaliteeti. Sest nad mängivad liiga eri konverentsides ning kohtuvad omavahel keskeltläbi kaks korda kümnendis.

Jetsi ja Giantsi vastavate fännibaaside kujunemise põhjused on ajaloolised, regionaalsed ja poliitilised. Ning nii palju, kui mina olen aru saanud, taandub see otsapidi New Yorgi kahe pesapallimeeskonna – Yankeesi ja Metsi – vastasseisule, mis on kümnetes kordades vihasem ja kompromissitum. Yankees on linna populaarseim, edukaim ja suurtest vanim spordiklubi, aga mitte iga New Yorgi spordifanaatik ei armasta teda. Leidub sadu tuhandeid, kes teda kogu südamest vihkavad – need on suuremas enamikus 1962. aastal asutatud New York Metsi fännid.

Suure üldistusena võib öelda, et Yankees’e poolehoidjad on pigem Manhattanilt ja Bronxist pärinevad vabariiklased; Metsi fännid eelkõige Brooklynis ja Queensis elavad demokraadid. Laias laastus on seesama jaotus kehtima jäänud ka Giantsi ja Jetsi puhul. Seda enam, et ehkki Jets on paar aastat vanem kui Mets, lähtusid Jetsi omanikud 1963. aastal klubile uut nime andes kriteeriumist (esimesed kolm hooaega mängiti nime all Titans), et see riimuks nimega Mets. Ning kannaks endas samasugust uue ajastu nooruslikku ja vabameelset vaimu, mida Mets oli kuuekümnendate alguse New Yorgis kiiresti kehastama hakanud.

Kui enamik NFLi meeskondi saab nautida oma metropoli ja koduosariigi inimeste kompromissitut toetust, siis Jets on selles osas kehvemas seisus kui keegi teine. New York City ja New Yorgi osariik on küll suured ja rahvarohked, kuid Jets pole kumbaski kõige populaarsem ameerika jalgpalli klubi. Esimeses on ees vastavalt New York Giants, teises Buffalo Bills. Ka naaberosariik New Jersey oli selleks ajaks, kui Jets oma kodumängudega sinna kolis, juba «läinud», sest Giants kolis veel varem.

Alates 1984. aastast on Jets ja Giants pidanud oma kodumänge samal staadionil. Kuni 2010. aastani kandis see nime Giants Stadium (tehes Jetsi iroonilisel moel ilmselt ainsaks profispordi klubiks maailmas, kes pidas oma kodumänge hooajast hooaega teise klubi nime kandval staadionil). Nägin nullindatel Giants Stadiumi pidevalt unes – olin seal aktsioonis nii pealtvaataja, mängija kui mingitel kordadel ka kaitsekoordinaatorina. Suuri ja säravaid võite sai võetud – selliseid, mida elu mulle ilmsi pole pakkunud...

Huvitaval kombel said need unenäod otsa umbes sellel ajal, kui staadium maha lõhuti ning sealsamas kõrval veel suurema ja uhkemana üles ehitati; nii, et seal, kus oli enne staadion, on nüüd parkla, ning seal, kus oli varem parka, on nüüd staadion. Uus staadion kannab nime MetLife ja on jätkuvalt koduks nii Jetsile kui Giantsile. Ma pole seal seni kunagi käinud ja ma pole seda seni kordagi unes näinud. Minu süda jäi sinna, kus on nüüd parkimisplats.

Ehitamisel olev MetLife staadion (vasakul) ning viimast aastat kasutuses olev Giants Stadium (paremal) 2009. aastal.
Ehitamisel olev MetLife staadion (vasakul) ning viimast aastat kasutuses olev Giants Stadium (paremal) 2009. aastal. Foto: Gregory J Kingsley

Aastakümnete jooksul on mulle jäänud mulje, et neid inimesi, kes toetaks nii Jetsi kui Giantsit, pole peaaegu üldse; et mina, lollike, olen üks haruldasi erandeid. Aastate eest panin kodus mõlema meeskonna särgid enne loputamist kogemata ühte kaussi ligunema. Hiljem avastasin, et Jetsi jersey ühel valgel käisel on sestpeale natuke Giantsi sinist, mida pole mul õnnestunud sealt mingi nipiga maha pesta. See on nii sümboolne. See on minu väike räpane saladus, mida ma Jayle ei avalda.

Solgijõest leitud pärl

Kuuldes, et olen Eestist, küsib Jay, mida mina siin teen. Sest ta teab, et Eestis ei mängita ega vaadata eriti ameerika jalgpalli. Nagu Euroopas üldiselt. Eks siin staadionil ole igal pealtvaatajal oma lugu. Minu oma on täpselt nii eriline-tavaline nagu nad ilmselt kõik. Sattusin ameerika jalgpalli peale 1990. aasta sügistalvel täiesti juhuslikult läbi SAT-televisiooni, mis oli äsja minu Viljandi lapsepõlvekoju maagilise kaabli abil sisse veetud. Olin siis 15-aastane, õrnas eas, maailm pakkus veel huvi ja avastamisrõõmu, olin valmis kõike kogema, kõigele võimaluse andma.

Oma esimese elukarastuse sain televiisori ees. Televisioon on kui inimkultuuri kanalisatsioon: hoomamatu ja lõppematu kogus solki, mille sees hulbivad kuskil mõned sinna otsekui kogemata sattunud pärlid. Ole vaid mees, klõpsa tuima rutiinsusega pulti ning lase kogu sel saastal endale kosena pähe pahiseda! Seda ma toona tegingi, iseäranis öösiti, kui teised pereliikmed magasid, sotsiaalne surve telekapuldile lakkas ning ekraanilt võis näha sellised jaburusi, millele päevasemal ajal eetriaega ei antud. Kogemus oli väga meelelahutuslik ja meditatiivne, avardas meeli, maailmapilti ja üldist pasatalumisvõimet.

Ühel saatuslikul ööl – see pidi olema laupäev vastu pühapäeva – sattusin Screenspordi kanalil mingile pallimängule, kus triibuliseks joonitud murul jooksid ringi kiivritega mehed, mõned neist pealtnäha väga ebasportlikus füüsilises konditsioonis. Pall oli lopergune, justkui oleks keegi neist suurtest meestest sellele kogemata peale istunud või astunud. Mäng rohkem seisis, kui käis. Ja kui juhtumisi käis, siis olid mängijad rohkem pikali kui püsti, ent skoori see kõik eriti ei mõjutanud. Vaatasin ja imestasin, irve mu suul venis järjest laiemaks. Aru ei saanud sellest kõigest muidugi mitte midagi. Peagi klõpsasin puldiga edasi, uskudes, et suur saatus võimaldas mul korraks kogeda midagi oma jaburuses sedavõrd uskumatut ja eksklusiivset, millega elu (st telekas) mind hilisemas elus enam kordagi kokku ei vii. See polnud sport, see oli travestia!

Kui sattusin selle spordiala peale juba kolmandat-neljandat laupäeva järjest, hakkas asi mulle akadeemilist huvi pakkuma. Vaatasin kauem ning üritasin reeglitest aru saada. Mida rohkem mõistsin, seda rohkem hakkas meeldima. Kuni sellest sai kiiresti kergekujuline sõltuvus. Olin seni olnud eelkõige jalgpalli- ja jäähokifanaatik (ja olen mõistagi siiani), kuid ameerika jalgpall näis nendega võrreldes midagi täiesti erilist.

Hakkasin neid laupäevaöid ootama, hoolimata sellest, et mängivatest meeskondadest ei jaganud ma midagi. Tagantjärgi tean, et vaatasin toona USA üliõpilasliigat. Kohtumise ajal valisin poole enamasti kiivri ja särgi värvi või logo järgi. Ainus meeskond, keda neist kordadest siiani selgesti mäletan, on Notre Dame Fighting Irish, nende wide reciever Raghib Ismaili talent tundus mulle täiesti erakordne (tundus sümboolne, et aastaid hiljem nägin teda vanal Giantsi staadionil kodumeeskonna mängus Dallas Cowboysi vastu viimase rivistuses oma silmaga).

Talve teises pooles sai hooaeg läbi ning enne järgmise algust võeti mu telepaketist Screensport välja ja asendati Eurospordiga, mis pole, nagu võiks ka nime järgi arvata, ameerika jalgpalli kunagi näidanud. 1990. aastate keskel vaatasin sporaadiliselt mänge mitmelt saksa kanalilt, iseäranis DSFist, mis näitas laupäeviti regulaarselt tollal tegutsenud liiga NFL Europe kohtumisi. SAT1 tegi päev hiljem pooletunniseid lühikokkuvõtteid NFLi legendaarsest saatest «Monday Night Football» ning näitas hooaja lõpus Super Bowli.

Ameerika jalgpall viis Ameerikasse

Kui enamik eurooplasi, kes ameerika jalgpalli vaatavad, on viiruse saanud USAs õppides või töötades, siis minu jaoks oli NFL üks peamisi põhjusi, miks ma 1997. aastal New Yorki elama läksin. Seal ma Jetsi otsa koperdasingi. See oli armastus esimesest silmapilgust. Õnnetus ei hüüdnud tulles... Kuna nende mänguajad toona ei kattunud (nüüd juba aastaid kahjuks sageli kattuvad) ning kodumängul on neil reeglina eri nädalatel (sest nad kasutavad sama staadioni), tuli Giants sinna kiiresti kõrvale. Mul on suur ja truu süda, sinna mahub palju armastust. Ja mis oleks üks tõeliselt monogaamne armusuhe ilma ametliku armukeseta seal kõrval?

Ehkki käisin hooaegadel 1997–1998 ja 1999–2000 kokku kaugelt enam kui poolesajal Rangersi (NHL) ja Knicksi (NBA) mängul ning külastasin korduvalt ka Yankeesi ja Metsi (mõlemad MLB) kohtumisi, ei saanud minust neist ühegi pühendunud toetajat. Hiljem Londonis elades vaatasin akadeemilisest huvist oma jao rugby’t kohaliku Harlequinsi esituses, kuid see ei hakanud absoluutselt külge. Küll aga kujunes 1997. aastal Jetsist kiiresti minu teine suur armastus Viljandi Tuleviku järel. Giants on selles arvestuses neljas, vahele mahub Londoni Arsenal. Kui palju tingimusteta ühepoolset armastust! Kui palju kannatusi!

Kuidas sa selleks kõigeks aega leiad, küsib Jay, pilgus ja hääletoonis rohkem muret ja kaastunnet kui reaalset huvi. Ei leiagi, aga need meeskonnad lihtsalt tulevad ja võtavad selle aja. Ning kes olen mina, et vastu hakata? And what a waste of good suffering it would be!? Augustist veebruari alguseni vaatan ameerika jalgpall reeglina keskeltläbi neli-viis mängu nädalas. Tahaks muidugi enam, aga rohkemaks lihtsalt pole aega.

Lisaks Jetsile ja Giantsile hakkasin nullindate keskel jälgima (ehkki küll mitte toetama) Tennessee Titansit, sest seal mängis 2005–2014 Eestist pärit Michael (Mihkel) Roos. Alates 2013. aastast olen vaadanud järjepanu väga palju Cincinnati Bengalsi, Indianapolis Coltsi, New Orleans Saintsi ja Chicago Bearsi kohtumisi, sest nende ridades on kaasa teinud Margus Hunt – tänavu vaatasin seetõttu koguni Arizona Cardinalsi hooajaeelseid mänge. Juba aastaid nopin lisaks NFLile kohtumisi (iseäranis suvisel ajal) ka üliõpilasliigadest ning Kanada liigast. Jay tunnistab, et tema nii palju ei vaata, sest pesapallimeeskond New York Yankees nõuab oma (olgu öeldud, et sealse põhihooaja jooksul peab iga klubi 162 kohtumist – tunnen kaasa, see on vabatahtlik sunnitöö!).

Valu on alati uus

Need olid vaheajajutud. Vestlus Jayga aitas mul mõtteid käimasolevast mängust tervislikul distantsil hoida. Teist poolaega alustame hästi: kiire touchdown, meie rünnakul on ühtäkki teravust, jõudu ja otsustavust, pall liigub ilusa rütmiga. Ning kaitse hoiab meid kuni neljanda veerandaja keskpaigani kõige kiuste mängus sees, iseäranis abiks on kaks forced fumble’it red zone’is – päeva ilusaimad hetked, nagu hiljem tagantjärele olen sunnitud tõdema.

Jets on praegu mitmete ebasoodsate asjaolude ebasoodsa kokkulangemise tulemusel sellisel tasemel, et vajab sõltumata vastasest mängu võitmiseks suuremat või väiksemat sorti imet. Ja vajab seda ka täna. Aga imet ei juhtu. Mis pole juba üksnes definitsiooni kohaselt eriline üllatus, sest imed ei sünni igal nädalal. Sellepärast me neid imedeks nimetamegi. Jetsi ime, Suur Ime, sündis nädal varem New Yorgis peetud kohtumises Tennessee Titansi vastu. Vastupidiselt minule, lollikesele, pole võidujumalanna Londonisse Jetsiga kaasa sõitnud.

Ainus ime oli see, et Jets teisel poolajal mängu tagasi tuli ning kuni lõpuminutiteni konkurentsis püsis. Seitse minutit enne lõppu tegime seisuks 17:20. Siis oli vaja kaitsel Atlanta rünnak pidama saada. Field goal oleks okei, aga lubame ikkagi touchdown’i. Ise jõuame vastata field goal’iga ning valime sellele järgneval lahtimängul onside kick’i. Mille kaotame. Nagu kogu mängu: 20:27. Oh, pepu!

Mingid poolearulised rõõmustavad ümberringi. Mul on selline tunne, nagu oleksin kaunil rannal jalutades rongi alla jäänud. Kust sai see rong üldse siia, kus minu meelest isegi rööpaid maas ei ole? Oh, jeesuslapsuke, ma kaotasime Atlantale, kes on üks planeedi (okei: tegelikult liiga) kehvemaid meeskondi! Tuleb välja, et neist on veel kehvemaid. Vähemalt üks: New York Jets.

Mul oli enne mängu millegipärast kasutada sootuks teistsugune informatsioon: pidime selle mängu kindlalt võitma. Asjatud ja alusetud lootused kulutavad südant kõige enam; tõstavad ootused kõrgustesse, kust on valus alla kukkuda. Tean, et see pole esimene ega viimane kord, aga valu on millegipärast alati uus.

Kaotus ajab iiveldama

Jay tõttab minema. Koondan viimased jõu ja inimarmastuse riismed oma hinges kokku ning naeratan talle hüvastijätuks. Ja jään istuma. Mul pole kuhugi kiiret, las ma kannatan siinsamas. Kahest Atlanta poolehoidjast vanem ütleb mulle lahkudes midagi pealtnäha sõbralikult, ent taotluslikult halvasti varjatud kahjurõõmuga. Ma ei saa aru, mida täpselt. Ja eriti ei huvita ka. Mingu persse, mõtlen isekeskis. Naeratan vastu nii võltsmagusalt, kui suudan, ning ühman «Yeah, right...».

Tagantjärgi mõtlen, et oleks võinud talle meelde tuletada 2017. aasta Super Bowli, kus Falcons mängis viimase 17 minutiga maha 25-punktilise edu – rikkuda inimese pärastlõuna, sülitada tema hinge, kiskuda elajalikult lahti haavad, mis ei parane kunagi, ent on aastatega ilmselt natuke armistuma hakanud. Jätan selle tegemata, sest meenub, et üldiselt – väljaspool staadione ja spordipubisid, muudel päevadel kui mängupäevad – olen ma suur humanist.

Jets on juba mitu aastat järjest alustanud hooaega optimistlike ootuste ning katastroofiliste tulemustega. Tänavune sobitub sinna mustrisse häirivalt hästi. Meenub, et mõned aastad tagasi ütles meie toonane wide receiver Brandon Marshall pärast ühte totaalselt läbikukkunud hooaega kujundlikult, et see oli justkui käinuks mitu kuud ringi täistehtud mähkmetega, mida keegi vahetada ei osanud.

Vajab rõhutamist, et poolehoidjad kannatavad alati rohkem kui mängijad, seda enam, et nad ei saa olukorra muutmiseks ise midagi teha. Täna on mul tunne, nagu oleks keegi oleks mulle mitte püksi, vaid pähe roojanud. Süda on paha, kõik ajab iiveldama. Kaotus, mis mind tabas, on kleepunud keha ja südame külge; ma oleks nagu pikalt aktiivses kasutuses olnud välipeldikus mäest alla veerenud.

Kannatused, mis ei õilista ega kaunista

Inimestele on ühtäkki häbi otsa vaadata. Tõusen siiski oma kohalt ning hakkan otsima teed väljapääsu poole. Silmanurgast näen kümneid ja kümneid Jetsi särkides keskealisi üksikuid äranutetud silmadega mehi, kes liiguvad rahvasummas justkui natuke sihitult, käivad väga tasa ning hoiavad instinktiivselt seina äärde; mehi, kes oleks viimase kolme tunniga justkui jalapealt kümme aastat vanemaks jäänud.

Noortel pole häda midagi, seda pean kadeduse ja imetlusega tunnistama. Meenub Tammsaare, kes kirjutas tabavalt, et noorte inimeste pisarad kuivavad kiiresti. Vanale mehele nagu mina on spordifanatism ja sporditurism ülimalt tujurikkuv ja tervistkahjustav vaba aja veetmise viis. Kui mul oleks rohkem raha ja profülaktilist meelt, peaksin alati mängupäeva hilisele pärastlõunale psühhiaatri juurde aja panema. Jetsi kaotus on minu jaoks eksistentsiaalsete konnotatsioonidega katastroof: pärast seda pean oma maailma- ja minapildi jälle nullist üles ehitama, katkistest tükkidest kobavalt kokku panema. Nagu see käib, tehnika on lihtne: tuleb end veenda, et see oli kõigest üks mäng, et elu läheb edasi, et järgmisel nädalal on uus mäng...

Ehkki spordifanatismil on väga palju religioonidele ja religioossusele omaseid karakteristikuid, puudub selles viimastega võrreldes peamine: spordi põhjustatud kannatused ei õilista ega kaunista inimest, üksnes kulutavad, muudavad haiglaselt tundlikuks, kibestunuks, ebausklikuks, misantroopseks. Oh, kui õnnelik, lapselikult heausklik ja helge pilguga tulevikku vaatav olin ma veel kõigest kolm tundi tagasi!

Mu vaevatud vaim tsiteerib iseendale Artur Alliksaare värsse: «Lahendamatute luhtumiste maailm! Paratamatute lahtumiste maailm! Keegi ei leia endale väärilist valgust. Keegi ei leia endale kohast kannatust. Kui palju salajaid alandusi! Kui palju palavaid valandusi, mis jahtuvad õhtuudus! Kellegi südame sepist kantakse trepist alla keldrite pimedusse. Kelle keeled katkevad, see läheb meloodiatel meelest.»

Kas mu keeled on katkenud? Kas see mõtteline kelder, mille üksildusse ja pimedusse olen äsjase kaotuse järel langenud, on mu viimane rahusadam, knockdown, millest ma ei toibu ega tõuse? Kas ma lähen nüüd meloodiatel (st võitudel) meelest? Ei ja veelkord ei! Tõstan relvad hädamere vastu ning püüan vaimus taluda kõik nooled, mida vali saatus täna paiskas. Tõden, et kes ei ole valmis kannatama kaotusekibedust, pole väärt, et tunda võidurõõmu. Spordis on nagu kasiinos või kihlveokontoris: väikeste panustega ei saa panka võtta. Mina lähen edasi täispanustega, mina mängin iga voor panga peale. On see rumalus või masohhism? Ilmselt mõlemat...

Alliksaar tahab mulle veel midagi öelda, tema värsid voolavad mu rongiõnnetusest toibuda püüdvas teadvuses läbisegi: «Taas taganeb sind lämmatanud valu / ja lagunevaks lummuseks saab vaid. / Sa katsumuste (loe: kaotuste) koledusi talud / niikaua, kui sus virgub unelmaid». Kuidas tema, väidetavalt palju kannatanud, ent siiski spordikauge inimene, teadis? Minu unelmad on lihtsad, maised, teostatavad: efektiivne ründemäng, liiga parim kaitse (ma olen parandamatu kaitsemängu-fetišist!), triumf Super Bowlis. Kas või kordki elus! Tänase seisuga oleme mina ja Jets sellest valgusaastate kaugusel.

New York Jets – ajalooliselt halb

New York Jets on ajalooliselt halb klubi – hüüdnimeks taotluslikult kahemõtteline «Gang Green» (ehk «roheline gäng», mis hääldub inglise keeles ühtlasi kui «gangreen»). See on meeskond, kes leiab peaaegu alati viisi kuidas kaotada. Jetsist on USA moodsas spordifolklooris kujunenud kroonilise ja halekoomilise ebaedu sünonüüm. Antud «saavutuse» suurust näitab muuhulgas tõsiasi, et sama ei saa enda kohta öelda näiteks divisjonikaaslane Buffalo Bills, kes oskas 1990. aastate alguses kaotada järjest neli(!) Super Bowli.

Jetsi sportliku ebaedu taga on hooajast hooaega tehtud täiesti mõistusevastased personaliotsused – mida ma leheruumi, lugeja aega ja oma südant säästa lootes siin üles loetlema ei hakka – ning saatus, mis pole meid kunagi soosinud. Suur osa personaliotsuseid, mis meil täppi on läinud, ja mida vastutavad isikud pole suutnud ära käkerdada, on leidnud korrigeerimist jaburate vigastuste või ootamatute kapriiside näol (viimase parimaks näiteks on mõistagi Bill Belichick, kes oli 2000. aasta jaanuaris Jetsi peatreener kõigest ühe ööpäeva ning läks juhendama New England Patriotsi, kellega on senise 21 hooaja jooksul jõudnud üheksa(!) korda Super Bowli, võites neist kuus).

Selle perioodi vältel, mis mina olen Jetsiga emotsionaalselt kaasas olnud, oleme jõudnud koguni kolm korda konferentsi finaali (hooajad: 1998, 2009 ja 2010), kuid kaotanud need hoolimata asjaolust, et kõigis kolmes vastasseisus võitsime poolaja. Viimasel kümnendil on Jets kahjuks võidelnud mitte tiitlite, vaid parimate draftikohtade nimel.

Tänavu on meil rookie peatreener, rookie ründekoordinaator, rookie quarterback, rookie kicker, üldse liiga noorim meeskond, mida on omakorda tugevalt räsinud vigastused. Kõik kohustuslikud koostisosad korralikuks katastroofiks. Olen märganud, et sotsiaalmeedias on jälle uuele ringile läinud «vana hea» anekdoot: «Mida teeb Jetsi poolehoidja peale seda, kui on võitnud Super Bowli? – Lülitab oma PlayStationi välja.»

Jets on jõudnud oma ajaloos Mängude Mängu kõigest ühe korra. Ning selle võitnud. See juhtus 1969. aastal, kuus ja pool aastat enne seda, kui mina sündisin. Tegu on USA spordiajaloo ühe legendaarseima võiduga, mille glamuur rokib sealses popkultuuris ja spordimütoloogias siiani. Nimelt andis Jetsi toonane quarterback Joe Namath enne mängu meediaga vesteldes garantii, et Jets võidab, ja seda hoolimata asjaolust, et ekspertide ja kihlveokontorite ennustuste kohaselt pidanuks meid tabama kindel kaotus.

Sellega seoses meenub mulle alati mu kunagine ülemus – New Yorgi klubi Flashdancers omaniku õde ja peamänedžer Marsha –, kes, kuuldes mind töö juures rääkimas Jetsist, ohkas alati raskelt ja kurvalt ning meenutas, et tema armastatud isa suri 1969. aasta Super Bowli ajal. See oli Marsha ainuke, aga halvas mõttes igavene seos ameerika jalgpalli, Super Bowli ning New York Jetsiga.

Pilgust, millega ta mind neil puhkudel vaatas, sain aru, et tema isa oli olnud samuti Jetsi andunud toetaja. Tahtsin alati küsida, kas ta suri mängu ajal (ning seega lõpptulemust teadmata) või pärast mängu (võitjana!)? Aga ei julgenud, sest see näis Marshale olevat väga valus mälestus. Ma loodan siiani väga, et ta isa kestis ikka mängu lõpuni: suri mitte närvipingest, vaid võidurõõmust. Minule elu ilmselt sellist võimalust ei anna: mina suren loodetavasti kõrges eas, aga kardetavasti ilma, et saaksin Jetsi kunagi Super Bowli võitmas näha.

NFL tuleb Eestile järjest lähemale

Euroopas võib minu armastatud klubi mängimas näha loodetavasti juba lähimas tulevikus. Sest NFL on kuulutanud, et kavatseb mänge üle ookeani tuua ka edaspidi. Kui pikkade aastate eest oli juttu, et liiga võiks Euroopasse püsti panna terve divisjoni (peamisteks kanditaatideks olid kunagise NFL Europe’i võtmelinnad: London, Amsterdam, Frankfurt ja Barcelona), siis nüüd on õhus võimalus, et Jacksonville Jaguars kolib püsivalt Londoni (Jaguarsil on sama omanik, mis Londoni jalgpalliklubil FC Fulham).

Hetkeseisuga on otsustatud, et lähimatel hooaegadel mängitakse vähemalt neli mängu väljaspool Ühendriike, neist vähemalt kaks Londonis. Mis tähendab, et iga klubi peab pidama kaheksa hooaja jooksul vähemalt ühe kodumängu piiri taga. Aastatel 2016, 2017 ja 2019 toimus üks kohtumine hooaja kohta ka Mehhikos. Tulevikku silmas pidades on järjest enam jutuks olnud Kanada ja Saksamaa. Kaks päeva peale minu eelkirjeldatud palverännakut, kui kaotusejärgses pohmeluses läbi lennujaamade kodu poole tagasi komberdsin, viis liiga Saksamaa – ameerika jalgpalli ammuse kantsi Euroopas – staatuse uuele tasandile, kuulutades välja kolm ametlikku kandidaatlinna, milledeks osutusid: Düsseldorf, Frankfurt ja München. Pole paha – liiga nihkub Eestile järjest lähemale.

Märksõnad
Tagasi üles