Prima donna assoluta – Margarita Voites 85!

Üks Margarita Voitese lemmikrolle, mida ta enda sõnul esitas nii sageli kui võimalus avanes, oli Violetta Valéry Verdi ooperis «Traviata». Foto: Erakogu

Laupäeval, 30. oktoobril tähistab kõigi aegade üks legendaarsemaid estoonlasi, koloratuursopran Margarita Voites oma väärikat juubelit. Kuigi seekordset juubelisünnipäeva ei tähista primadonna kontserdiga, on ta omalaadse rekordi siiski juba ammu purustanud: maailmas pole teada ühtegi teist koloratuuri, kes oleks veel 80-aastaselt juubeli puhul kontserdi andnud!

Voites on kõvast puust nagu tema lavakarakteridki – kui vaja, dramaatiline ja kirglik, väljakutsuv ja koketeeriv, ahastusest murtud ja põrmu heidetud või hõbekellukesena naeru pillutav. Temas on meeletus koguses ainest, seda ürgset materjali, millest oma lavakarakterid välja voolida, elavaks muuta ja veenvaks laulda. Tema hääle ainukordne ilu, lummav oma puhtuses ja ulatuses, ei jätnud kedagi ükskõikseks. Ta oli täht. Ta oli primadonna. Iga toll. Loomulikult on see toonud enesega kaasa nii võlu kui ka valu. Ja lõpuks tänulikkuse, et see kõik on olnud ja on ikka veel meie kõrval.

Veel viis aastat tagasi tähistasite oma 80 aasta juubelit südantsoojendava kontserdiga mustpeade majas. Saal oli toona puupüsti täis teie lähedasi ja sõpru, teie ande austajaid, kes mäletavad teid veel suurelt lavalt. Mis tunnetega lähete vastu seekordsele juubelile, mida te oma südames läbi elate?

Mul on kahetised tunded: ühest küljest ma väga ootasin seda juubelit, kuigi ma kontserti anda ei plaaninud. Kuid teisalt on ajad praegu nii segased, et see õhin minus on kuidagi lahtunud… Ma ei oska öelda, miks see nii on.

Kas isegi mitte korraks ei käinud peas läbi mõtet, et äkki võtaks veel kord julguse kokku ja astuks armsate inimeste ette?

Ei, ei! Seda mõtet ei käinud küll kordagi peast läbi. Viis aastat tagasi oli kõik teisti ja eks minagi ole aastatega natuke muutunud. (Naerab nakatavalt.)

Igal juhul on see ühtaegu unikaalne ja omamoodi julgustükk – tulla lavale, et tähistada oma 70, 75 ja 80 aasta juubelit. Primadonnad nagu teie tahavad ju, et publik mäletaks neid nende hiilgerollides.

Ma ei pea seda mingiks eriliseks julgustükiks ega millekski väga erakordseks, sest ma ju toona ikkagi veel laulsin üsna regulaarselt ja andsin ka väiksemaid kontserte üle Eesti nii lavadel kui kirikutes. Estonia lavalt lahkusin ma 1990. aastal, teadsin juba siis, et kui lahkun teatrist, ei pea see veel tähendama laulmise lõpetamist.

2007. aastal tähistasite oma 50 aasta lavajuubelit, avaldasite CD-kogumiku «Prima donna assoluta» ja andsite plaadi esitluskontserte. Viiskümmend aastat laval on väga pikk aeg – kas võite südamerahuga öelda, et olete saanud ära laulda kõik oma unistuste rollid?

Ma ei ole kunagi oma rollidest niimoodi mõelnud... Ma võtan seda pigem kui tõdemust, et saatus on olnud minu vastu väga helde ja pakkunud mulle nii palju ilusaid rolle.