Kui palju on suurte tunnete tekitamiseks vaja?

Lautomängija Jozef van Wissem Niguliste kirikus. Foto: Tanel Kõnd

Muusikal üleüldiselt on alati mingi teatud sagedus, mida ta edastab, sõltumata kasutatud nootidest või rütmidest. See on miski, mis loob teistsuguse aegruumi – millegi, kuhu on võimalik end unustada, sealt midagi leida või lihtsalt nautida, kuniks seda on. Just sellist elamust pakkus kolmapäeval Niguliste kiriku saalis esinenud Jozef van Wissem, Hollandi päritolu minimalistlik helilooja, lakkamatult tuuritav muusik ning seetõttu ilmselt tuntuim lautomängija lääne kultuuriruumis. Ta on ühest küljest barokiliku taustaga lautomängija, teisalt jällegi keegi, kes suudab niivõrd ajaloolise instrumendi vabastada igasugustest raamidest ning panna kõlama nii nagu seda oodata ei oska.

Ta on muuhulgas kirjutanud muusikat näiteks videomängule «The Sims Medieval» ning mitmetele filmidele, tuntuim neist on teos, mis kirjutati Jim Jarmuschi filmile «Only Lovers Left Alive», mille eest pälvis ka Cannes’i filmifestivali heliriba auhinna.

Kõik read saalis olid tihedasti rahvast täis, nagu oleks kontsert välja müüdud. Õhkkond oli unikaalne, ilmselt kontserdikoha valiku tõttu. Enne kontserti valitses saalis vaikus – oli tuldud siiski ju kirikusse. Tundus imelik isegi saalis tuttavaid teretada või nendega juttu rääkida, sest kõik oli kõigile kuulda.