Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Kuidas Emal vaimne tervis on?

Florian Zelleri «Ema». Klaudia Tiitsmaa ja Terje Pennie. FOTO: Priit Loog

Florian Zelleri kirjutatud ja Tanel Jonase lavastatud «Ema» esimese stseeni lahti rulludes tõuseb tasapisi õhku küsimus, kas Ema kimbutab sama haigus, mis Zelleri «Isa» nimitegelastki. Teisisõnu – kas ka Ema põeb aina süvenevat dementsust, mis nihestab tema mälu ja maailmataju, toob lavastusse aloogilisi stseene ja suhteid. Nimelt korrutab Terje Pennie kehastatud naine ikka ja jälle ühtesid ja samu küsimusi, kuigi vastused on tal justkui käes. Aga ei, probleem pole sedapuhku siiski mälus, vaid valus. Valus, mis suubub lõpuks eksistentsiaalsesse kriisi.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Ema Anne on keskealine naine, tema poeg elab eraldi ja tema abikaasa äratab oma truuduse vallas kahtlust. Eelkõige algabki Anne’i valu neist kahest olulisest mehest tema elus ning hirmust nende kaotamise ees. Terje Pennie tegelaskuju paistab ava­stseenist peale sestap häiritud: kui Anne ei kõnele, tuhmistub tema silmavaade, pilk pöördub sissepoole ja kolab kuskil juurdunud muremõtete vahel. Kui ta kõneleb, siis – nagu öeldud – korduvad naise küsimused, aga purskuvad välja ka pettumusest läbi imbunud solvangud abikaasa Pierre’i (Margus Tabor) suunal.

Seejuures hakkab stseenist läbi kumama lavastuse põhitoon ehk armukadedus, mis ei puuduta lavastuses ainult abielusuhteid. Ema tunneb armu­kadedust ka oma 25-aastase poja Nicolas’ (Oskar Punga) puhul, kes ei vasta ta sõnumitele ega käi enam pühapäeviti külas, vaid elab koos oma tüdruksõbraga. Kui poeg ühel hetkel tüdruksõbraga tülli pöörab ja ajutiselt koju naaseb, vabaneb Anne lõpuks osast armukadeduspingest. Ometi ujuvad siis pinnale naise sügavamad tundmused poja vastu, mis küünivad peaaegu äraspidise Oidipuse kompleksini.

Tagasi üles
Back