Mis sel vene kirjandusel häda on?

Vene kirjanik Ljudmila Ulitskaja 2015. aastal Tallinnas. Foto: Rene Suurkaev

Venemaal vähetuntud poetess Louise Glück kuulutati 2020. aasta Nobeli kirjandusauhinna laureaadiks. Selle taustal said uut hoogu jutuheietused, et Nobeli komitee suhtub vene kirjandusse teenimatult ükskõikselt. Et kui vene keeles kirjutavat valgevenelannat Svjatlana Aleksijevitši mitte arvestada, sai viimaseks omamaiseks nobelistiks Jossif Brodski kaugel 1987. aastal. Ning temagi oli auhinna määramise ajal juba USA kodanik.

Venemaal armastatakse vandenõuteooriaid, ning avalikkuse silmade ja kõrvade eest salajas hoitud Nobeli auhinna määramise formaat üksnes soodustab seda. Pealegi on meediaväljaanded võitjate väljakuulutamise eelõhtul spekuleerimisest suisa kiimas, muudkui tõstes ühe või teise vene kirjaniku favoriitide hulka.

Sel aastal näiteks arvasid ajakirjanikud kihlveokontorite ennustuste najal häid võidušansse olevat Ljudmila Ulitskajal. Kui aga püüda hinnata olukorda mitte «ümberpiiratud kindluse laskeavast», võib märgata, et ega omamaisest intellektuaalsest (või pseudointellektuaalsest) proosast väljaspool venekeelset oikumeeni suurt midagi ei teatagi.

Netipood Amazon.com pakub «vene kirjanduse» menukitena müüa pea ainuüksi 19.–20. sajandi klassikat. Populaarsed on oopused, kus tegutsevad kõikvõimsad bratva ja urki, tekstid on tulvil libanarratiive, näiteks 40 keelde tõlgitud Nikolai Lilini «Siberi elukool» («Sibirskoje vospitanije»; 2013. aastal valmis selle teose aineil Gabriele Salvatorese krimidraama «Siberian Education»). Viimaste aastate pea ainsaks positiivseks erandiks võib pidada rahvusvahelist menu pälvinud Dmitri Gluhhovski postapokalüptilist «Metroo» sarja.

Aga miks ikkagi vene kirjandus välismaist lugejat ei huvita? Väga ahvatlev vastus oleks säherdune: seepärast, et vene kirjandus ei huvita venemaalasigi. Ajavahemikul 2008–2019 vähenesid tiraažid 42,8 protsendi võrra, mis on karjuvas vastuolus olukorraga enamikus lääneriikides. USAs langesid müüdud teoste tiraažid samal ajavahemikul vähem kui 20 protsenti, 2019. aastal naasis raamatuturg jälle 2000. aastate keskpaiga positsioonidele.