AJA AUK ⟩ Pigem surra kui saada vanaks

The Who aastal 1965. Foto: KRLA Beat/Beat Publications, Inc./Wikimedia Commons

Loodan, et suren enne, kui saan vanaks.

Niimoodi laulab briti bänd the Who oma kuulsaimas ja sümboolseimas loos «My Generation». Vahepeal laulja Roger Daltrey selles loos ka kokutab. Jääb mulje, et tal oleks justkui nii kiire, et tekib peetus. Seda kokutamist seostati amfetamiiniga, kuigi tegelikult olnud tegemist kõnehäirega. Lugu tuli Suurbritannias välja oktoobri lõpus 1965 ja sellest sai klassika. Selle põhisõnumiks ongi «my generation» ehk «minu põlvkond». Loo sõnaline osa peamiselt selle väljendi kordamises seisnebki. Mõistagi vastandati seda «minu põlvkonda» vanematele põlvkondadele.

Algusperioodi the Who seostus tugevasti ka sellise briti noorte subkultuuriga nagu mod’id. Bändiliikmed kandsid särkidel mod’ide sümboliks saanud briti kuningliku lennuväe valge-puna-sinist ringikujulist embleemi ja ka Union Jacki motiividega pintsakuid. Tekitasid ja peegeldasid popkultuuri ja popkunsti.

Mod on lühend sõnast modernism. Mod’idele meeldisid uued asjad ja vanadega, selle traditsioonilise briti konservatiivsuse ja kõige sellega seostuvaga nad eriti ei suhestunud. Mod’idele meeldis uut jazz’i kuulata (Miles Davise «Kind of Blue», Modern Jazz Quartet jne), vaadata prantsuse uue laine filme (Godardi «A bout de souffle» näiteks oma närvilise ja hüpliku montaaži, nn jump-cut’idega ning eel-indie esteetikaga), kanda nõelasilmast tulnud itaalia rõivaid ja sõita motorolleritega. Kihutada Vespaga läbi Londoni, amfetamiinivabrik kehas töötamas. Alain Delon, Marcello Mastroianni, Tour de France, plaadifirma Blue Note plaadikaaned. Hüper-cool, hüpervoolujooneline. Neile meeldis kapitalism, või eelkõige see, mida kapitalismil oli neile hästidisainitud tarbimisväärtusena pakkuda.