R, 9.12.2022

Peeter Rebase «Tulilind», draama keelatud armastusest: kas tasub vaadata?

NÄDALA FILM
Andrei Liimets
, Filmikriitik
Peeter Rebase «Tulilind», draama keelatud armastusest: kas tasub vaadata?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 8
Õrna dueti teevad filmis «Tulilind» Tom Prior ja Oleg Zagorodni.
Õrna dueti teevad filmis «Tulilind» Tom Prior ja Oleg Zagorodni. Foto: Filmikaader
  • Lavastajale isiklikult väga tähtis materjal
  • Valgustus ja värvid uhked, inimesed ekraanil ilusad
  • Seksistseenid võivad ka kahtlust tekitada

Ennekõike ettevõtjana tuntud Peeter Rebane on kogunud kodumaa silmade eest pea märkamatult kokku korraliku loomeportfoolio, kuhu kuuluvad nii dokfilm «Tashi delek!» kui ka muusikavideod sellistele artistidele nagu Moby ja Pet Shop Boys. BFI Flare’i festivalil esilinastunud «Tulilind» on Rebase ambitsioonikas debüüt täispika mängufilmi vallas.

Tõsielusündmustel, täpsemalt Sergei Fetisovi memuaaridel «Romani lugu» põhinev «Tulilind» saab alguse 1977. aastal Haapsalus. Nõukogude armee sõjaväebaasi monotoonsuses ootab noor reamees Sergei oma teenistuse lõppu. Ühel päeval ilmub sinna Roman – nägus ja uljas hävitajapiloot, kellega Sergeid seob huvi fotograafia ja teatri vastu. Maskuliinses maailmas jagatud tundelistest hobidest kasvab kiirelt sõprus ja sõprusest armastus, millele seab aga karmi piiri tõsiasi, et teise mehega tabatut ootab pikk vanglakaristus.

Tegemist on lavastajale selgelt väga olulise materjaliga, millega on ümber käidud tundeküllaselt. Rebane kirjutas stsenaariumi kahasse briti näitleja Tom Prioriga, kes tegutses ka kaasprodutsendina ning mängib «Tulilinnus» peaosa, noort Sergeid. Priori mängitud tagasihoidlikule, intelligentsele ja haavatavale Sergeile on kerge kaasa elada. Head tööd teevad ka Oleg Zagorodni Romanina ning eriti Diana Požarskaja meeste vahele jääva Luisana, kelle kanda on mõnes mõttes emotsionaalselt kõige mitmekihilisem roll.

Eesti näitlejatest paistab enim silma Margus Prangel KGB majorina, kes peategelaste suhte jälgi ajama asub. Nõukogude «Full Metal Jacketi» poole püüdleb Markus Luik psühhopaatliku seersandina, väiksemates rollides lööb kaasa veel palju tuntud nägusid Kaspar Velbergist ja Ester Kuntust hulga taustategelasteni.

«Tulilind» avab lavastajale selgelt väga olulist materjali, millega ta käib ümber eriti tundeküllaselt.

Kaheldava otsusena on paraku järgitud üht Hollywoodi kõige tobedamat tava: pandud eri rahvusest näitlejad kõnelema küll inglise keeles, kuid nõnda tihke vene aktsendiga, et subtiitriteta kaob suur osa dialoogist lihtsalt hammaste vahele ära. Saatuslikuks saab see kõige otsustavamatel hetkedel, mil «russlishi» purssimine segab ilmselgelt näitlejate loomulikku mängu.

Käiku läheb ka hulk võtteid melodramaatiliste suurfilmide arsenalist. «Tulilind» on visuaalselt silmapaistev film, millest ei puudu lennukid ja rohkelt muud sõjatehnikat, detailiküllane ajastupilt ning hulk tegevuspaiku nii Haapsalus, Tallinnas kui ka Moskvas.

Operaator Mait Mäekivi on teinud head tööd pilkupüüdvate kompositsioonide leidmisel, aga ka näitlejate pilti püüdmisel. Valgustus ja värvid on uhked, inimesed ekraanil ilusad. Silma jääb ka oma ala Eesti absoluutse tipu Tambet Tasuja ladus montaaž. Eesti osalusel valminud filmi kohta märkimisväärselt suure, 4,2 miljoni eurose eelarvega on loodud ilmselgelt laiale rahvusvahelisele turule mõeldud teos.

Samas on vaataja emotsioonidele rõhumise huvides kujunditega üle pakutud. Kergesti võib jääda mulje, justkui ei usaldaks film vaatajat, mistõttu soolatakse mitmed pöördelised hetked klišeede, liialduste või tarbetute visuaalsete lisanditega üle. Esimese suudluse ajal hakkab vihma sadama, vabastava seksistseeni kliimaksis vihisevad üle tegelaste peade lennukid ja nii edasi.

Lavastajale on sellise loo esitamine muidugi paras väljakutse. Seksistseenid võivad tekitada kahtlust, et peategelaste suhe on rohkem füüsiline tõmme kui midagi muud, eriti arvestades oma identiteeti varjama sunnitud geimeeste ahtraid valikuid kujutatud ajal ja kohas. Teisalt tunduks nende vältimine jällegi allumisena konservatiivsele meediaruumile, mis surub seksi, eriti samast soost inimeste vahel, endiselt tabuteemaks.

«Tulilind», nõudlikus naispeosas Diana Požarskaja.
«Tulilind», nõudlikus naispeosas Diana Požarskaja. Foto: Filmikaader

Õnneks on pinnas siiski jõudsalt muutunud: «Brokebacki mäest» on möödas juba poolteist kümnendit, viimastel aastatel on küllaga väärilist tähelepanu pälvinud näiteks Francis Lee «Õnnistatud maa» ja Luca Guadagnino «Kutsu mind oma nimega», samuti Todd Haynesi «Carol» ja Céline Sciamma «Põleva tütarlapse portree».

Headele taotlustele ja põnevale aegruumile vaatamata ei õnnestu «Tulilinnul» eelkäijate varjust piisavalt välja lennata. Universaalsus on korraga nii filmi suurim nõrkus kui ka tugevus. Ühelt poolt jääb puudu isikupärast ja julgematest valikutest, mis võinuks filmi žanrikaaslaste seast selgemalt esile tõsta, teisalt peaks keskne armastuslugu puudutama paljusid. Senine valdavalt soe tagasiside lubab loota, et laias maailmas saadab filmi märkimisväärne edu.

«Tulilind» 2021

Režissöör Peeter Rebane, osades Tom Prior, Diana Požarskaja, Oleg Zagorodni, Margus Prangel jt

Linastub alates 29. oktoobrist, kestus 1 tund ja 47 minutit

Märksõnad
Tagasi üles