R, 9.12.2022

NÄDALA PERSOON ⟩ Peeter Rebane: kui sa iseendast ei hooli, ei saa ka teistele midagi anda

Priit Pullerits
Peeter Rebane: kui sa iseendast ei hooli, ei saa ka teistele midagi anda
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 6
Romantilise põnevusfilmi «Tulilind» režissöör Peeter Rebane talle kuuluva kohviku Komeet katusel Tallinna kesklinnas.
Romantilise põnevusfilmi «Tulilind» režissöör Peeter Rebane talle kuuluva kohviku Komeet katusel Tallinna kesklinnas. Foto: Mihkel Maripuu

Peeter Rebane ei saanud pärast «Tulilinnu» esilinastust teisipäeva õhtul kella poole viieni vastu varahommikut uinuda. Tunded olid tormilised ja segamini, sellepärast. Ta oli enda sõnul hästi elevil, hästi tänulik, aga ka hästi tühi. «Midagi suurt on valmis saanud ja nüüd mõtled, kas ongi maailmas kõik,» rääkis ta esilinastusjärgsel hommikul Postimehele.

Eelmisel õhtul istus koos teiste kutsututega saalis ka Rebase isa. Ta sai samal päeval 82-aastaseks. Isa kohalolek lisas poja tunnete kirjusse paletti veel värve. «Täitsa ausalt, korraga tabasin ennast mõttelt, et vau, kuidas mu isa võiks sellesse loosse suhestuda,» ütles ta. Rebase käsikirja alusel ja režissöörikäe all valminud «Tulilind» räägib 1970. aastate lõpus Haapsalu lennuväebaasis tekkinud armukolmnurgast, mille osalised on reamees Sergei, hävituslendur Roman ja baasiülema sekretär Luisa.

«Mul oli südamest hea meel, et isa oli liigutatud ja et film läks talle hinge,» lausus Rebane usutluse alustuseks. «See tõi esile mingisuguse sügavale hinge peitunud hirmu, mis, arvan, pärineb minu lapsepõlvest, kus pidin oma tundeid teiste eest varjama.»

Balletti «Tulilind», mille järgi on teie film saanud pealkirja, peetakse helilooja Igor Stravinski loominguliseks läbimurdeks, mis ühtlasi tähistas tema koostöö algust tänases mõistes kultuurikorraldaja Sergei Djagileviga. Siit võiks paralleeli tõmmates küsida: kas filmist «Tulilind» võiks saada teie loominguline läbimurre, mis ühtlasi tähistab teie koostöö algust filmi peaosatäitja ja kaasstsenaristi Tom Prioriga?

Loodan küll. Alustasin kunagi kontserdikorraldajana, jätkasin arendaja ja ettevõtjana, kuni korraga tundsin, mida tegelikult teha tahan. Filmindus on mind paelunud juba pisikesest peale, kui sain põhikoolis oma esimese videomaki. Hakkasin telekast lindistama ja miksisin VHS-kassette kokku. Tahan mõelda sedasi, et ju oli seda kogemust vaja, et lõpuks siia jõuda. Et oleks, mida jutustada.

Miks panite filmile balletiteose pealkirja?

Tõsi, balletistseen on vaid osa süžeest. Sügavamal tasemel on see film paljuski iseenda leidmisest ja läbi raskuste tuhast tõusmisest. Sergei tegelaskuju kuulab ja järgib oma südant, otsustab elada oma tunde järgi, samal ajal kui Roman mängib end aina rohkem väljapääsmatusse olukorda, elades selle järgi, kuidas ühiskond ütleb, et ta elama peab. Kui ma ausalt ütlen, siis oli see Stravinski muusika, mille põhjal me filmi selle konkreetse balletitüki valisime.

Kujutan ette, et Sergei on teile südamelähedasem tegelane kui Roman?

Nad on mõlemad südamelähedased, aga Sergei on mulle arusaadavam. Temas on väga palju mind sees. Kohtusin ka päris Sergeiga (kelle raamatu järgi kirjutas Rebane käsikirja – P. P.), veetsime päevi Moskvas. Käisin ka tema matustel.

Millistes olulistes asjades film raamatust ehk tõsielusündmustest erineb?

Kui ma Sergei [Fetissovi] raamatut lugesin, imestasin, kuidas oli üldse võimalik, et sellises ajas ja sellises kohas olid sellised [homoseksuaalsed] suhted. Sergei ja Romani loo käsitlemisel jäime väga tõetruuks. Aga tegime [Tom Prioriga] kaks olulist muudatust.

Esiteks kontekst. Ühiskonnas valitsenud hirm ja KGB – seda võimendasime, sest seda on raamatus väga vähe. Tom ütles, et peame selle välja tooma, muidu ei saa tänapäeva noored, eriti lääne vaatajad, ajastust aru. Isegi Moskvas, kus meil oli seanss, küsis umbes 20-aastane vene vaataja: kuulge, miks KGB major [keda mängib Margus Prangel] Sergeid ja Romani taga ajab, mida ta tahab? (Naerab.)

Romantilise põnevusfilmi «Tulilind» režissöör Peeter Rebane (vasakul) peaosatäitja Tom Prioriga Tallinna kesklinnas kohvikus Komeet. Filmi käsikirja kirjutasid nad kahasse.
Romantilise põnevusfilmi «Tulilind» režissöör Peeter Rebane (vasakul) peaosatäitja Tom Prioriga Tallinna kesklinnas kohvikus Komeet. Filmi käsikirja kirjutasid nad kahasse. Foto: Mihkel Maripuu

Teiseks Luisa tegelaskuju. Raamatu lõpus kirjutab Sergei Luisast kui ebameeldivast alkohoolikust, kes rikkus ära tema ja Romani armastuse. Mulle tundus see väga vale. Väga palju tehakse keelatud armastuse lugusid, kus naine – või ka mees – on takistuseks, et kaks samast soost inimest saaksid omavahel õnnelikud olla. Mulle on Luisa traagika vähemalt sama suur või suuremgi, sest tema ei valinud teadlikult endale sellist armukolmnurgaga perekonda. Samas on traagika ka selles, kuidas oleks Sergei saanud Luisale ausalt rääkida, et ära abiellu Romaniga, äkki on sulle keegi parem. Mind on selles kolmnurgas kõige rohkem paelunud just aspekt, kuidas Luisa elu mõnes mõttes hävitati, kuigi mitte tahtlikult.

Annan muidugi väga tugeva hinnangu, aga mulle tundub, et Sergei tegi Luisale oma raamatus liiga, kui ta nägi Luisat süüdlasena. Kui me talt Moskvas seda küsisime, läks ta kohe kaitseseisundisse. Oli näha, et tal oli väga palju hingevalu tollest ajast.

Kuidas õnnestus teil taasluua nii ehe nõukogude tegelikkus? Jälgisin filmi vaadates pedantselt, kus te millegagi libastute, aga ei leidnud sellist kohta.

See teeb küll südame soojaks! See on väga vinge kompliment meie tiimile. Ma olen nagu foksterjer, kes enne ei lase lahti, kui kõik on detailides perfektne. Meil oli meeskonnas mitu, kes on olnud Vene sõjaväes ja kes oskasid vaadata asju, mida mina tihti ei osanud, näiteks kuidas on kraenööp lahti või kuidas on õmmeldud valge kraeümbris. Kostüümikunstnikud tegid fantastilist tööd, sest meil ei olnud ühtegi originaalkostüümi. Me ei tahtnud kasutada 1960. või 1980. aastate sõjaväevorme, vaid õmblesime kõik ise.

Tõepoolest, need nägid välja nagu nõelasilmast tulnud. Vaat see oli ainus möödapanek, et vormid olid liiga puhtad!

See oli teadlik otsus. Meil oli valida, kas läheme sotsiaalrealismi poole ja näitame vorme nii, nagu need olid, mis tähendab, et tegelikult ei olnud ju vormid perfektselt sobivad. Nii palju kui olen dokumentaalfotodelt ja -kaadritest vaadanud, oli tol ajal hästi palju korralagedust ja rääbakust. Kuid tahtsin seda filmi teha 20-aastase vene maapoisi silmade läbi, kes tuleb oma kodukülast ja imestab: vau, milline uhke, ilus maailm! Peaaegu kõigis filmides, mida olen Nõukogude Liidu kohta näinud – eriti Hollywoodi filmides –, on kostüümid sinakashallid või -rohelised ja kõik inimesed näevad välja, nagu nad oleks just sunnitöölt tulnud. Tegelik elu ei olnud ju selline. Inimesed elasid ja armastasid, hoolitsesid enda eest isegi võib-olla rohkem kui tänapäeval.

Mõnigi harrastab filmide võttepaikadega seotud turismi. Kuhu peaks nad Eestis sammud seadma?

Meil oli 46 võttekohta. Tuntumaid on Maarjamäe memoriaal, mida nägime ka «Tenetis». Mul on hea meel, et aasta hiljem valis Christopher Nolan välja sama koha. (Naerab.) Loomulikult Patkuli vaateplatvorm ja Vene teater Tallinnas, Kohtla-Järve. Lennuväebaasi võtted tegime Sompa kaevandusasulas, kus kohalikud tulid appi: kes olid turvamehed, kes produktsiooniassistendid. Olime seal mitu nädalat järjest, ehitasime keskväljakust baasi keskväljaku. [Venemaa teatrikunsti instituudi] GITISe stseenid on filmitud Salme kultuurikeskuses. Lennuvälja stseenid on üles võetud Pärnu lennuväljal, kus on alles angaarid ja ühel on isegi ees plahvatuskindlad metalluksed, mille saime tööle panna.

Kui alustasin ettevõtjana, oli mu eesmärk saada võimalikult palju kasumit ja raha endale. Nüüd usun, et kõik tuleks teha nii, et see oleks enda ja teiste parimaks hüvanguks.

Otsisime ehedaid kohti, kus Nõukogude sõjavägi kunagi viibis. Näiteks barakid on filmitud Narva-Jõesuus, enne kui need seal lammutati. Kõige naljakam on see, kui filmisime Stalini kartulite anekdoodi stseeni ja Margus Prangel jäi keset ruumi seisma, et vaadata, mis toimub. Margus ütles: teate, ma elasin siin, kui olin Vene sõjaväes, see oli minu kasarmu ja minu tuba.

Filmisite ka Venemaal, Moskvas. On teada, et Venemaal keegi teie filmi näidata ei taha või ei julge. Kuidas te Venemaal filmimiseks loa saite, arvestades, et tegevus on ju seotud Vene armeega, mis peaks Vene võimud väga ettevaatlikuks tegema?

Jah, pärast Moskva rahvusvahelist filmifestivali ilmus Vene meedias 93 artiklit-arvustust, millest 92 olid üdini kirjutatud ühe malli järgi – mitte 90, vaid 100 protsenti negatiivsed. Pealkirjad olid à la «Eestlane, britt ja ukrainlane häbistasid Moskva filmifestivali» ja «Löök näkku vene sõdurile». Üks rahvuslaste grupp hakkas meid veebis ründama.

Algul plaanisime Moskvas filmida n-ö geriljavõitleja [ehk partisani] stiilis, et operaator pisikese fotokaameraga lindistab ja meie lihtsalt mängime, et vaatame erinevaid kohti. Aga siis leidsime Moskvast ühe produktsioonifirma partneriks. Nad ütlesid, et ei ole hullu: kui tahate, paneme metroojaama kinni, kui tahate, saate filmida Kremli juures – pange relsid maha. Filmisimegi siis Putini palee ees sillal Kremli kõrval neli tundi järjest. Panime kõnnitee kinni, mitte ükski miilits ei tulnud midagi küsima.

Romantilise põnevusfilmi «Tulilind» režissöör Peeter Rebane (keskel) koos teiste filmiga seotud inimesega selle nädala kolmapäeval ärilõunal kohvikus Komeet Tallinna kesklinnas. 
Romantilise põnevusfilmi «Tulilind» režissöör Peeter Rebane (keskel) koos teiste filmiga seotud inimesega selle nädala kolmapäeval ärilõunal kohvikus Komeet Tallinna kesklinnas. Foto: Mihkel Maripuu

Meil oli kaasas üks härrasmees, kes hiljem selgitas, kus tornide otsas on millised snaiperid. Sain aru, mis asutuses ta töötab. Moskvas on kaks paralleelmaailma. Tõenäoliselt loovutas produktsioonifirma osa oma tasust kellelegi teisele ja tänu sellele saidki kõik probleemid lahendatud. Ma ei tea, kuidas nad seda tegid, aga mitte keegi ei tundnud kunagi huvi, mis me teeme.

Pärast võtteid oli meil pool päeva vaba ning läksime Tomi ja Olegiga [Zagorodnii, Romani osatäitja] kõndima Kremli lähedale samasse kohta. Tom puhkas ja pani jalad pingile. Pooleteise minuti pärast oli miilits kohal ja ütles, et võtku jalad pingilt ära. Siis sain selgeks, et asjad ei ole eriti palju muutunud, mis puudutab n-ö kahekordset süsteemi.

Filmiga seoses on teil tulnud palju reisida. Kui keeruline see koroonaajastul on olnud?

Väga lahe on see, et inimesed mõtlevad nüüd palju rohkem, kas on ikka vaja reisida. Ei ole ju vaja igal nädalavahetusel kuhugi lennata! Eestis on ka tore, sõpradega on tore – ei pea kogu aeg kuhugi põgenema. Eelmine kevad oli mulle väga hea maandus, et sai mitu kuud rahulikult kodus olla.

Aga jah, reisimine on läinud palju komplitseeritumaks.

Pead kogu aeg mõtlema, et kui sealt lennujaamast läbi lähen, milline test peab olema tehtud ja kui kaua see peab kehtima, milline sertifikaat kehtib siin riigis ja milline ei kehti. Lisaks kõik need asjad muutuvad kogu aeg: üks päev kehtib üks regulatsioon ja järgmine nädal kehtib teine. Kogu aeg pead laskma end ninast torkida, mis ei ole eriti mõnus. Näiteks Mehhikos lükati pulk enam-vähem ajuni välja – ausalt, väga valus oli.

Olen viimase kolme ja poole kuu jooksul käinud Ameerikas viis korda. Ameerikas on eurooplastele kehtinud [sisene- mis]keeld, kuid Ameerika saatkond Eestis andis meile seoses filmiga eriloa, nii et saime seal käia, minna ja tulla.

Kas seni on teil õnnestunud koroonast pääseda?

Olen kaks korda läbi põdenud, viimati kaks kuud tagasi. Esimene kord, aasta tagasi, oli klassikaline külmetuse tunne. Paar päeva olin hästi väsinud, tahtsin magada, pea valutas, kurk valutas, paha oli olla. Teine kord ei olnud peaaegu mitte midagi: natukene väsinud ja natuke pea valutas. Usun ja loodan, et tänu sellele on mul nüüd naturaalset immuunsust päris palju.

Kui reisid ja suhtled kogu aeg inimestega, pole imestada, et kuskilt lõpuks selle [koroona] üles korjad. Kuid otsustasin, et ei taha sellepärast jätta filmikogemust saamata. Esimene kord, eelmisel sügisel [haigestudes], oli natuke ehmatav, sest oli hirm, mis nüüd saab. Teine kord juba usaldasin, et keha saab hakkama ja pole hullu.

Mis jälje on koroonaaja piirangud jätnud teie äritegevusele?

Väga raske on olnud. Inglismaal mitte, sest seal otsustas valitsus kohe esimesest päevast, kui mullu märtsis algas lockdown ehk karantiin, et kõikidele ettevõtetele kompenseeritakse 100 protsenti palgafondist märtsist juunini, seejärel kuni teise lockdown’ini sügisel 70 protsenti ja siis talvest kuni septembrini 80 protsenti palgafondist. See tähendab, et meie naturaalse kosmeetika ettevõte Dr Jackson’s suutis selle aja väga rahulikult üle elada ja inimesed said kodus olla, ei pidanud töö pärast iga päev väljas käima.

Ei ole olemas ühte objektiivset tõde maailmas, vaid tõde sõltub inimese vaatenurgast. Sest iga inimese elukogemus on nii erinev.

Ma ei taha poliitikasse minna ja kritiseerida, aga Eestis ei ole rakendatud meetmed olnud minu meelest proportsionaalsed, eriti toitlustuses. Väga palju väikeettevõtteid suri või kannatas. Arusaadav, et rahva tervise hoidmiseks tuleb piiranguid seada, aga siis peavad valitsus ja riik võtma vastutuse nende ettevõtjate ees, kes ei saa inimestele palka maksta, sest neil ei ole käivet – kuid inimeste arved vajavad ju maksmist.

Kui räägin oma ettevõtte [mahetoitu pakkuva kohviku Komeet] kogemusest, siis pidime omanike poolt väga palju raha juurde panema, et palka maksta, et mitte vallandada, et ettevõtet mitte kinni panna. Õnneks oli meil selleks võimalus. Arvan, et paljudel teistel ei olnud.

Mis veel peale selle, et raha juurde panna, on aidanud pandeemiaaega Eestis üle elada?

Eesti puhul on oluline see, et meil on palju ruumi. (Naerab.) Kui on vähegi transpordivõimalust, saad mõnekümne minutiga minna loodusesse, ka Tallinnast. Tänu sellele on meil võimalik hoida distantsi ja hoida üksteist palju rohkem. Londonis, New Yorgis ja teistes maailma suurlinnades seda võimalust ei ole. Sa oled kividžunglis.

Millega praegu Londonis tegelete?

Olen üks investoreid ja asutajaid kosmeetikaettevõttes Dr Jackson’s, mis teeb sada protsenti looduslikke tooteid, puhast taimset orgaanilist kosmeetikat, mida võiks põhimõtteliselt ka süüa. Head sõbrad, kes selle ettevõtte asutasid, pakkusid mitu aastat tagasi, et tulgu ma kaasa. Mulle meeldib toetada ettevõtteid, mis teevad asju uutmoodi, hoolivad igast detailist: et pakend on taaskasutatav papp, et kuskil poleks naftakemikaale, et kõik [komponendid] tuleks farmidest, kus inimestele makstakse õiglast palka.

Näiteks meie baobabi [ehk ahvileivapuu] puuvilja ekstrakt tuleb Aafrika farmist, kus inimesed saavad ka õiglast palka. Seetõttu on toode kallis, 60 kuni 80 eurot 100 milliliitri eest.

Aga sa ostad seda kõigest kaks korda aastas. See on sama põhjus, miks ostan Eestis Reval Denimi käest teksad, mis maksavad 120 eurot – ostan neid üks kord kahe või kolme aasta jooksul, selle asemel et osta kaks korda odavamalt iga poole aasta tagant ja siis minema visata. See on minu filosoofia, kui midagi investeerida või teha.

Ütlen ausalt, et kui alustasin üheksakümnendatel ettevõtjana, oli mu eesmärk saada võimalikult palju kasumit ja raha endale. Siis läksin teise äärmusse: mõtlesin, et kõike tuleks teha teiste heaks ja annetada teistele. Mis ei ole ka lahendus, sest kui sa iseendast ei hooli, ei saa sa ka teistele midagi anda. Nüüd usun pigem seda, et kõik tuleks teha nii, et see oleks enda ja teiste parimaks hüvanguks.

Omal ajal saite tuntuks suurte kontsertide korraldajana: Madonna, Robbie Williams, Sting, Elton John, Lady Gaga, Metallica. Nüüd ei tasu sellele ilmselt mõeldagi?

Meil on vend Priiduga kontserdiettevõte, mis tegutseb Lätis. Eestis ja Leedus ei tegutse me juba mitu aastat, väga õigel ajal enne pandeemiat väljusime sellest ärist. Poolteist aastat ei ole ju ühtegi kontserti toimunud ja arvan, et ega enne järgmist suve palju toimu ka. Eestis on meil vennaga Alexela kontserdimaja, mille disainis peamiselt Priit ja mida endiselt käigus hoiame. Alexela on püsinud puhtalt tegevjuht Aivar Sirelpuu leidlikkusel, kahjuks ka üle poole inimeste koondamisel ja riigi toetustel. See aeg tuleb kuidagi üle elada.

Mulle meeldib sellega seoses üks hiina jutt, kuidas talupojal jookseb hobune minema ja siis naaber ütleb, et kui kahju. Talumees vastab, et on, nagu on. Järgmisel päeval tuleb hobune kahe metsiku hobusega tagasi. Talumehel on kolm hobust ja naabrimees on kade, et küll tal ikka veab. On, nagu on, vastab talumees. Järgmisel päeval läheb ta poeg hobusega sõitma, kukub hobuse seljast ja murrab jalaluu. Naabrimees ütleb, et küll sul ikka ei vea elus. On, nagu on, lausub talumees. Nädala pärast tulevad keisri saadikud ja viivad kõik poisid sõtta, aga talumehe poega ei saa viia, sest jalg on katki. Naabrimees jälle ütleb, et küll sul ikka veab.

Pandeemiaga seoses mõtlen sama: on väga raskeid hetki, aga pikas perspektiivis on kindlasti ka palju positiivset.

Milline on teie arvamus, kuidas praegust pandeemiaolukorda ohjeldada, et ühiskonda päris lukku ei peaks panema?

Ma ei ole ekspert, aga arvan, et kõige olulisem on see, et iga inimene ise hooliks: kui on vähegi kahtlane tunne, siis ei lähe rahvarohkesse kohta haigena või poolhaigena. Seda viirust maailmast ei hävita. Tuleb sellega rahu sõlmida, ennast ja teisi kaitsta.

Ma ei taha väga seisukohta võtta, sest seisukohti on nii palju. Kurb on vaadata, kuidas see teema on muutunud poliitikaks. See ei aita kaasa, ainult süvendab konflikti ühiskonnas.

Viimastel päevadel on kõlanud mõtted, nii juristidelt kui ka valitsuse liikmetelt, et neid, kes omalt poolt ei panusta, eeskätt ei vaktsineeri, võib rohkem piirata kui neid, kes on teinud kõik, et pandeemiast välja pääseda. On see teie hinnangul õiglane lahendus?

Selle loogika järgi tuleks inimesi, kes suitsetavad ja tahavad siis kopsuoperatsioonile minna, samamoodi kohelda; või alkohoolikuid, kes maksakahjustustega haiglasse satuvad; või inimesi, kes liiga palju kooke ja suhkrut söövad ja satuvad ülekaalu. Minu meelest on see libe tee. Oleme ju näinud, kuidas Nõukogude Liidus jõumeetoditega asju aeti. Ma ei arva, et Eesti rahvast saab jõuga sundida midagi tegema. Inimest saab harida, saab motiveerida. Tuleks pigem selgitada.

Ettevõtluses on ammu teada, et kui tahad tiimi motiveerida, ära tee seda ähvardamisega, vaid tee positiivselt. Negatiivne motiveerimine ei tööta. Minu meelest läheme Eestis praegu liiga palju sinnapoole, et püütakse jõuga sundida.

Süsteem motiveerib poliitikuid üksteisele vastanduma, sest siis on ju selge valik, kumma poolt hääletada. Nii kaua kui inimesed on päri, nii kaua see toimib.

Inimpsühholoogias tekitab see ainult rohkem vastuseisu. See on küllap kohatu võrdlus, aga kui valitsus ütleks, et nüüd lähete ja seisate homme Balti ketis ja hoiate käest kinni ja kui te seda ei tee, siis te haiglasse ei saa – ma ei tea, kui paljud läheksid?

Kuid ega neil, kes meil iga päev otsuseid teevad, kerge ole. Kutsusin Tanel Kiike ja Kaja Kallast samuti filmi esilinastusele. Sain vastuse, et tänavad kutse eest, aga neil on koosolekud hilisõhtuni. Ma ei kujuta ette, et oleksin ise selles olukorras, kus pean neid otsuseid tegema. Lihtne on [valitsuse liikmeid] süüdistada, aga ega siin ühte selget ja õiget valikut ole.

Suvel teatasite, et te ei hakka oma kohvikus Komeet koroonapassi kontrollima, sest see on represseeriv, vaid võtate korraga vastu hajutatult 50 inimest. Mis tagajärgi see terviseametilt või politseilt tõi?

Ei toonud midagi, sest see vastas tol ajal kehtinud reeglitele. Mõtlesin, kas ma tõesti hakkan oma klientide meditsiinilist infot kontrollima. Nüüd seda teeme, sest seadused on teised ja see on kohustuslik. Me ei taha uksi kinni panna, täidame Eesti seadusi.

Samas, minu meelest ei ole õige, et negatiivse testiga ei lubatud inimesi meie filmi esilinastusele. Pidime mitu kutsutud külalist saatma ukselt tagasi. Kui räägime viiruse tõrjumisest, siis kui teen testi ja see on negatiivne ja ma ei ole kellelegi ohtlik, siis ma ei näe, mille pärast [negatiivse testi teinud] inimene ei tohiks käia avalikus kohas. Minu silmis puudub siin loogika. Siin kumab pigem läbi meede, et sundida inimest vaktsineerima. Aga kas see on kõige õigem viis millelegi inimeste poolehoiu saavutamiseks?

Te pigem motiveeriks, mitte ei heidutaks?

Jah, selgitaks ja annaks igaühele valiku, sest kõik tahavad elus valikuid teha; keegi ei taha, kui valitsus ütleb, et pead tegema nii. Arvan, et seetõttu väga paljud ei lähe üldse kunagi vaktsineerima; et seetõttu mittevaktsineerijate arv pigem kasvab. Oleks valitud teine tee, oleks pikaajalisem efekt riigile meelepärasem.

Mis see teine tee oleks?

Põhjamaad on hea näide, kuidas inimestele antakse palju rohkem infot ja kuidas motiveeritakse kogukonnatunnet, üksteise hoidmist ja seda, et on okei, kui kellelgi on teistsugune arvamus. Sellega saavutad ühtehoidmise ja üksteisest hoolimise.

Koroonaajal on vallandunud taas palju kurje tundeid ja viha, üksteise vaenamist. Iga teema, mis üles kerkib, lööb inimesed kahte leeri, nii meil kui ka välismaal. Kas olete mõelnud, millest see tuleb?

Üks, millele olen mõelnud, on see, et nüüdne poliitiline süsteem on paljuski katki. Kui hääli püütakse populaarsete loosungitega, siis vaadates turunduskommunikatsiooni teooriat, pead sa eristuma, olema unikaalne. Siis leiutatakse teemasid, millega meedias välja paista ja mida oma teemaks teha. See süsteem motiveerib poliitikuid lõhestama, üksteisele vastanduma, sest siis on ju selge valik, kumma poolt hääletada. Arvan, et see kandub rahvale edasi. Nii kaua kui inimesed on selle süsteemiga päri, nii kaua see toimib. Nagu öeldakse: oleme ise väärt neid, keda valime.

Hinnalised hetked

Peeter Rebane 
Peeter Rebane Foto: Mihkel Maripuu

Kolm sündmust teie elus, mida kõige kõrgemalt hindate?

Peeter Rebane:

  • Esimene asi, mis meelde tuleb, on vanaema sünnipäeva tähistamine. Mul on hästi meeles Alfred Hitchcocki sõnad Ingrid Bergmanile, et ärgu võtku filmitegemist tõsisemalt kui elu. Tuletan seda endale aeg-ajalt meelde, et hoida ennast liigselt mängu sukeldumast ja et ma ei unustaks ära, mis on oluline.
  • Meelde tuleb Metallica kontsert 1999. aastal lauluväljakul, kus seisin raadiotornis. See oli mu esimene suur kontsert ja seal tekkis ühise jagatud emotsiooni ja ühise jagatud kogemuse tunne – see on asi, mida olen alati oma tegemistes taga ajanud.
  • «Tulilinnu» esilinastuse võib ka siia ritta panna.

Võib-olla tuleks hakata tähelepanu pöörama sellele, kas esindusdemokraatia sellisel kujul, nagu see on, ikka toimib. Minu meelest ei toimi. Vanasti oli süsteem, et küla vanemad ja kogenumad elanikud olid need, kes tegid elutarkuse pealt otsuseid. Võib-olla tehti aeg-ajalt konservatiivseid otsuseid, aga tehti kindlasti kaalutletud ja rohkem südamest tulevaid otsuseid.

Arvan, et ühiskondlikud ja poliitilised süsteemid maailmas peavad muutuma ja siis muutub võib-olla ka polariseerumine – et arvestatakse teistega ja tehakse otsuseid rohkem empaatia põhjal, mitte häälte püüdmiseks.

Paljud poliitikud püüavad ära arvata, mis võiks rahvale meeldida ja mis juttu rääkida. Aga vaja on seda, et inimesed oleksid ausad ja ütleksid, et teate, see on nüüd asi, mida peaksime praegu tegema, et meil tuleb kokku hoida ja üheskoos pingutada, et see riik ja rahvas areneks ja õitseks ja kõigil oleks siin hea elada.

Kas neid lõhesid, mis näivad üha süvenevat, on üldse võimalik siluda?

Minu arvates on vaja rohkem üksteise mõistmist, et aru saada: ei ole olemas ühte objektiivset tõde maailmas, vaid tõde sõltub inimese vaatenurgast, ja et respekteeritaks erinevaid vaatenurki. Sest iga inimese elukogemus on nii erinev, seega on ka hinnangud ja uskumused erinevad. Kui väga lihtsalt lahti seletada, siis enamik konflikte tuleb sellest, et mina usun Allahit ja mina usun Jee- sus Kristust ning nüüd lähme ja tapame üksteist ära, sest sina ei usu seda, keda usun mina. Aga me oleme kõik inimesed, kes tahavad lihtsalt üksteist armastavalt ja sõbralikult koos elu kogeda. Ei ole vajadust kogu aeg kakelda selle põhjal, mida mina usun või mida sina usud.

Kas usute, et teie värske film võiks konkureerida igasugustele suurtele auhindadele, kuni Oscariteni välja?

Aitäh! (Naerab.) Oscaritele kandideerimiseks peaksime enne jaanuari Ameerika kinodes välja tulema. Seda tõenäoliselt ei jõua teha. USAs ja Kanadas peaks film linastuma aprillis, 25. novembril tulema välja Saksamaa, Austria ja Šveitsi kinodes, 28. jaanuaril Inglismaal ja Iirimaal. Oleme käinud 29 festivalil vähemalt tosinas riigis ja tosin festivali on sel aastal veel ees, mõni ka tuleva aasta alguses.

Tom on nomineeritud Briti sõltumatute filmiauhindade konkursil aasta läbimurde kategoorias, mille üle on mul hea meel, sest tema töö väärib seda. Detsembris näeme, kas keegi esitab meid ka [Briti filmiakadeemia] BAFTA mõnele auhinnale.

Auhinnad auhindadeks. Peamine on see, et Sergei lugu jõuab inimesteni. Ja kindlasti jõuab, sest on näha, et kinod maailmas usuvad sellesse filmi. Mulle on kõige olulisem, et maksimaalselt paljud vaatajad üle maailma sellest tööst osa saaksid.

Peeter Rebane (48)

  • Filmirežissöör, produtsent, ettevõtja
  • Sündinud 24. aprillil 1973 Tallinnas
  • Lõpetanud USAs Alabamas Satsuma keskkooli
  • Lõpetanud Harvardi ülikooli majanduse eriala kiitusega 1995; õppinud 1993 Oxfordi ülikoolis vahetustudengina Harvardist filosoofiat, politoloogiat, majandust
  • Õppinud filmindust Lõuna-California ülikoolis Los Angeleses 2009
  • Täiendanud end Judith Westoni näitekunstistuudios Los Angeleses 2011–2017
  • 1994–... meelelahutusfirma BDG Holdings juhatuse liige, üks asutajaid; korraldanud Eestis Madonna, Robbie Williamsi, Stingi, Elton Johni, Lady Gaga, Metallica jpt kontserte
  • 2002 Eurovisiooni lauluvõistluse produtsent Tallinnas
  • Euroopa kultuuripealinn 2011 projekti üks algajataid Tallinnas
  • Eesti taasiseseisvumise 20. aastapäeva kontserdi produtsent 2011
  • 2006–2016 kuulus Keskerakonda
  • Filmiproduktsioonifirma The Factory asutajaid 2013
  • Eesti aasta ettevõtja 2013
  • Režissöör ja produtsent: täispikk mängufilm «Firebird» (2021), dokumentaalfilmid «Tashi» (2015), «Robbie Williams: Fans Journey to Tallinn» (2014), «Robbie Williams: Live in Tallinn» (2013 koos Russell Thomasega)
Märksõnad
Tagasi üles