ARVUSTUS ⟩ Väike, intiimne, rütmist väljas

Tirzah 2019 Berliinis esinemas. Foto: Roland Owsnitzki

Ega ma Tirzah’st kuigi palju ei tea. Tean, et ta elab Londonis ja et «Colour­grade» on tema teine plaat. Debüüt «Devotion» ilmus 2018. Seda ka, et tema produtsendiks on enamasti olnud Mica Levi, kes on vist isegi kuulsam kui Tirzah (teinud muu hulgas ka hinnatud filmimuusikat). Aga Tirzah’ muusika on kuidagi selline, et mida vähem sellest tead, seda parem on seda isegi kuulata.

Ja sellest ka kirjutada. Nagu muusikast kirjutamisega sageli, kipuvad märksõnad ja väljendid korduma ja siis räägivad kõik enam-vähem samast asjast. Aga mul on tunne, et selline sõnade erosioon ei tee Tirzah’ muusikale head, kuigi jah, millisele teeb.

Kui esimest korda «Colourgrade’iga» kohtusin, jäin seda kuulama. Väga tihti mul seda tänapäeval ei juhtu. Ot, mis see nüüd on, mõtlesin. Ja kuulasin uuesti. Ja siis veel kord. Midagi oli seal sellist, mis sundis tema juurde tagasi pöörduma. Mõtlesin millegipärast ka, et üksjagu meenutab Tirzah’ muusika mulle Trickyt. Vähemalt neid Tricky algusaegade asju (tuli välja, et Trickyga on Tirzah ka koostööd teinud) See on RnB või soul, aga siis on ta ka kuidagi indie. Laurie Andersoni debüütplaati meenutab pisut ka.