ARVUSTUS ⟩ Üksildane soomusrong me ajaloo soos

Pille-Riin Purje
, teatrivaatleja
Copy
Ragne Pekarev ja Andres Mähar Vanemuise lavastuses «Soomusrong nr 7». 
Ragne Pekarev ja Andres Mähar Vanemuise lavastuses «Soomusrong nr 7». Foto: Imbi Mälk

Aastal 2019 taasloodi soomusrong nr 7, mis kandis nime «Wabadus». Soomusrongi teekond tähistas Eesti Vabariigi ja Eesti vabadussõja 100. aastapäeva. Ehk vallandas just see konkreetne tõik Tiit Palu fantaasialennu, millest sündis näidend?

Kui mõtlen Tiit Palu kirjutatud ja lavastatud tragikomöödiale «Soomusrong nr 7», hakkab vaikselt kummitama Jüri Üdi luuletus «Vedurijuhist vanaisale»: «üks lokomotiiv on võsas / ja keegi teda ei toida / ta on nii üksi sääl võsas / kas tuleb meil teda hoida?» See ongi Palu näidenditele omane, et nad virgutavad luulemeelt. «Soomusrong nr 7» algab hoopis Jaan Kaplinski luuletusega «Kõik, mis minul on öelda...». Luuletust loeb saalile Saara Nüganen, kelle rolliks soomusrongi komandör kapten Vares, sünninimega Elfriide Justament. Loeb kui lüürilist manifesti aegade sillal.

Kavalehel on vaimustav rubriik «Personaalia», sealseid elulugusid studeerides aimub mõndagi lavaloo žanri kohta. Ent piisab ainuüksi tegelaste nimedest. Markantseim neist on kahtlemata Axel von Scheiẞekringel: kireva elukäiguga sinivereline, Nietzsche sõber ja Wagneri tuttav, kes ajaloo tuulepöörises sattunud kapten Varese adjutandiks. Margus Jaanovits mängib teda mõnuga, igati rolli nime ja saatuse vääriliselt.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles