N, 9.02.2023

Meis kõigis võrsuvad koletised

Õudusfilmi «Sarved» arvustus
Andrei Liimets
, Filmikriitik
Meis kõigis võrsuvad koletised
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
«Sarved»: lapsi tabavad koledused ilmnevad täiskasvanu jaoks tihiti esmakordselt nende joonistustes.  FOTOd: Filmikaader
«Sarved»: lapsi tabavad koledused ilmnevad täiskasvanu jaoks tihiti esmakordselt nende joonistustes. FOTOd: Filmikaader Foto: Filmikaader

Õudusfilmide žanr on teinud viimase kümnendiga läbi suuri muutusi. Kirvemõrvarite ja nende eest pagevate teismelistega rapper’id on kolinud suuresti tagaistmele. Üha enam jutustatakse argistest painetest ainest saanud psühholoogilisi lugusid. Ka režissöör Scott Cooperi «Sarvede» koletised tegutsevad korraga nii välismaailmas kui ka tegelaste mõtteis.

Ameerikas Oregoni osariigis mahajäetud tehases peituvas metaamfetamiinilaboris tegutsevat meest ründab salapärane olend. Temast jääb maha kooliealine poeg Aiden (Sawyer Jones). Endasse sulgunud, juba varem ema kaotanud ja vägivaldseid pilte joonistav poiss tõmbab peagi endale kohaliku kooli õpetaja Julia (Keri Russell) kõrgendatud tähelepanu. Naine hakkab nimelt aimama, et Aideni elus luurab midagi salapärast ja halvaendelist.

Luurabki, kuid tegemist pole žanrifilme sageli saatva üheülbalise kurjusega. «Sarvede» produtsentide seast leiab Oscari-võitja Guillermo del Toro («Paani labürint», «Vee puudutus»), kelle nimi lubab mõnevõrra aimata ka filmi maagilis-realistlikku stiili. Toimuvat saatev tumedus tuleneb metsas luuravast koletisest vaid osaliselt. Tegelased ja nende elupaik on selletagi katki kistud. Julia on olnud lapsepõlves isa seksuaalse ahistamise ohver ning elab väikelinna šerifist venna (Jesse Plemons) juures, kus nende üksikuid vestluskatkeid saadab jagatud trauma vari. Õhtuti töölt naastes kiikab Julia poes alkoholipudelite poole, palju valu on sügavale sisimasse peitnud mõlemad.

Märksõnad
Tagasi üles