Ugalas esietendub F. Scott Fitzgeraldi romaani dramatiseering

Copy
Ugala suurel laval esietendub suurmeistri F. Scott Fitzgeraldi ühe hinnatuima romaani «Sume on öö» põhjal sündiv samanimeline lavastus.
Ugala suurel laval esietendub suurmeistri F. Scott Fitzgeraldi ühe hinnatuima romaani «Sume on öö» põhjal sündiv samanimeline lavastus. Foto: Silver Kaljula

Laupäeval, 6. novembril esietendub Ugala suurel laval suurmeistri F. Scott Fitzgeraldi ühe hinnatuima romaani «Sume on öö» põhjal sündiv samanimeline lavastus. Fitzgeraldi romaani toob lavale Kaili Viidas (Endla Teater). Lavastuse aluseks on Simon Levy dramatiseering.

Lavastuse kunstnik on Lilja Blumenfeld ja koreograaf Ingmar Jõela. Muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, valguskujundaja Sander Aleks Paavo, videokunstnik Margo Siimon. Mängivad Rait Õunapuu, Marika Palm, Ilo-Ann Saarepera, Vallo Kirs, Jaana Kena, Andres Tabun, Janek Vadi, Ringo Ramul, Aarne Soro, Triinu Meriste, Vilma Luik ja Kiiri Tamm.

Ameerika kirjaniku F. Scott Fitzgeraldi «Sume on öö» räägib ameeriklasest psühhiaatri Dick Diveri ja tema kaasmaalaste pillerkaaritavast elust 1920. aastate Euroopas. Meie ees avaneb pilt mitmekülgse seltskonna kirevatest päevadest ja öödest, aga ka särava fassaadi taga peituvast tühjusest, kus hõljuvad nii mõnedki täitumata soovid. «Sume on öö» on mitmeplaaniline lugu täis vastandeid ja konflikte; teos, kus põrkuvad kõrged sisemised ideaalid ja välise maailma hiilgus. Selles aimub nooruslik ülemeelikkus ja varastatud suudluse lubadus. Pillava õhustikuga lavastus on täis 20ndate aastate glamuurset vaimsust, mõrkjasmagusat romantikat, hullutavat tšarlstonit, armastuse võluvat valu ja kahtlustes vaevleva südame ängi – lüüriliselt, lendlevalt ja muidugi sumedalt.

«Mulle väga meeldib, kuidas Simon Levy on kirjutanud selle dramatiseeringu. Esmapilgul jääb näidendist võib-olla lihtsustatud mulje, aga mida rohkem selle sees olla, seda rohkem saad aru, et näidend tegeleb allhoovustega. Mingis mõttes on Simon Levy tegelikult autoritruum, kui Fitzgerald ise romaani viimases versioonis oli,» räägib lavastaja Kaili Viidas. «See ajaline segipaisatus on andnud omakorda võimaluse jõuda mälufilmi kujundini, kus peategelase tundeilm ei avaldu lineaarse kulgemisena, vaid õhkab etenduse ajal välja justkui üks hingetõmme. Keeruline ülesanne, millega lavastaja saab hakkama vaid tugeva kunstilise meeskonna toel.»

Tagasi üles