AJA AUK ⟩ Jumal ja jaanituli

Sofia Gubaidulina Foto: Dmitri N. Smirnov/wikimedia Commons

Helilooja Sofia Gubaidulina on rääkinud, kuidas tal polnud lapsepõlves mitte midagi teha. Sündis ta 1931 Tatarimaal. Oktoobrikuus. Olid Stalini algusajad. Mõeldi suurelt. Prooviti ümber pöörata jõgesid ja kasvatada ühe viljakõrre otsa mitut pead. Karastus teras. Ega sel ajal polnud mänguasju ega midagi, on Gubaidulina mäletanud, lastega ei tegeletud nii, nagu praegu lastega tegeletakse, kus iga igavusehelk on juba kosmiliste mõõtmetega tragöödia.

Mul tõepoolest ei olnud mitte midagi teha ja siis ma hakkasin taevasse vaatama, on ta meenutanud. Ja siis hakkas ta mingis mõttes seal taevas elama, kust, tõsi, päris alla pole tulnudki.

Helilooja tegevus annab selleks ka hea loa, sest on ju muusika ilmselt kunstidest ainus, kus pole välismaailmalt mingisugust impulssi vaja. Muusika saab täiel määral tulla seest, olla absoluutselt väljamõeldud. Kuigi mõtlemine pole siinkohal muidugi see kõige õigem sõna. Vist. Või ma ei tea. Gubaidulina samas mõtleb muusikast üsna palju. Mõtleb neid matemaatilisi skeeme nagu Bach.