Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

«Väheste vahenditega saab teatris väga palju öelda»

Karl Robert Saaremäe Miksteatri lavastuses «Maestro». FOTO: Carmen Seljamaa

Äsja oma 15. hooaega alustanud Miksteater on teatrikeelega eksperimenteerides toonud aastate jooksul välja arvukalt kvaliteetseid ja isikupäraseid lavastusi. Tänavu esietendus Mustamäe Kaja kultuurikeskuse saalis sõnadeta «Maestro», mida mängitakse viimaseid kordi täna ning sel ja järgmisel pühapäeval. Esitasin sel puhul mõned küsimused Kaido Rannikule, kes on teatri kunstiline juht ning üks asutajatest.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Kodulehe info kohaselt on tegu kahemeheteatriga. Kas see on alati nii olnud?

Alustasime kolmekesi, kursusekaaslastega, aga peagi jäime Kristo Tootsiga teatrit kahekesi vedama. See ei tähenda, et me ainult kahekesi toimetame, igaks lavastuseks palkame loomingulise meeskonna väljastpoolt. Kui hakata tegema loendit, kes kõik Miksteatri lavastustes on nende aastate jooksul kaasa teinud, saab päris aukartust äratava nimekirja.

Ma tean, et see kõlab nagu lootusetult läbikukkunud kalambuur, aga küsin ikka. Miks selline nimi: Miksteater?

Enne kui läksime ametlikult teatrit MTÜna vormistama, istusime minu juures ja mõtlesime teatrile nime. Aeg hakkas juba otsa saama, kuni keegi pakkus välja nime Miksteater. See mõte paelus, nime taha tekkisid ka tähendused: esiteks, miks me teatrit teeme; teiseks, me püüame esitada oma lavastustega küsimusi, millele publik võiks vastuseid otsida; ja kolmandaks, püüame erinevaid teatriesteetikaid omavahel segada ehk miksida. Nüüd, aastaid hiljem tuleb neil keerulistel ja rasketel aegadel endalt jälle küsida, miks me seda kõige kiuste ikka veel teeme.

Kuhu te ennast Eesti teatrimaastikul paigutate?

Oleme väike, peamiselt noorele vaatajale mängiv erateater. Mis meid teistest omasugustest eristab, on see, et oleme teinud väga eriilmelist teatrit, mänginud sisu ja vormiga, julgenud katsetada. Kui nüüd tagasi mõelda, siis läbivad jooned on olnud mängulisus, tinglikkus, nutikus, sest väheste vahenditega saab teatris väga palju öelda ja see sunnib olema leidlik, loominguline.

See äratab ka vaatajas kujutluse, ta ei ole enam passiivne vaataja, vaid võtab etenduse loomisest aktiivselt osa. See ongi minu jaoks teatrimaagia, kui publiku ja näitlejate vahel toimub side, kus informatsiooni vahetatakse ka juba mingite muude kanalite kaudu kui ainult see, mis lavalt kuulda-näha on.

Minu ideaal oleks toimida teatrina sellistel alustel, nagu nt Põhjamaades väikesed teatrid toimetavad, selleks peab aga olema seda toetav võrgustik. Kultuuriranitsa programm võiks olla selleks ideaalne lahendus. Riik peab lõpuks aru saama, et kunstist osasaamine on samasugune lapse põhiõigus nagu toit või eluase.

Kõik lapsevanemad ei vii kahjuks oma last teatrisse. Käia kord aastas suures teatrimajas muusikali vaatamas ei ole ka lahendus. Laps peab nägema väga erinevat teatrit, nii teatrisaalis kui klassiruumis, nii sõnateatrit kui tantsu, tsirkust ja paljut muud. Paraku on Eesti teatrivaatajad ja ka pedagoogid, kes lastele teatrit valivad, ses osas üsna konservatiivsed. On mitmeid teadusuuringuid selle kohta, miks teater on lapse arengule kasulik. Justnimelt, miks on kasulik, mitte kas on kasulik!

Aga te olete teinud teatrit ka täiskasvanutele...

Jah, nagu näiteks «Maestro» – minu seni viimane lavastus. See vanusepiiri seadmine on keeruline, sest pigem meeldib ka mulle mõelda nii, et teen teatrit inimesele, mitte teatud vanusele. Kuidas ma piiritlen oma vaatajat? Kuhu ma joone tõmban – sina tohid vaadata ja sina mitte, sest sa oled kas liiga noor või liiga vana?

Tagasi üles
Back