K, 17.08.2022

Suurteos suurest näitlejannast: Tiia Kriisa eluraamat

Rein Veidemann
, Tallinna ülikooli emeriitprofessor
Suurteos suurest näitlejannast: Tiia Kriisa eluraamat
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Tiia Kriisa, «Oled lõpuklassi tüdruk igavesti. Näitleja päevaraamatud».
Tiia Kriisa, «Oled lõpuklassi tüdruk igavesti. Näitleja päevaraamatud». Foto: Raamat

Sellel, suurteose mahtu raamatu retsensioonil võinuks olla mitu pealkirja, nagu heal lapsel on mitu nime. Lugedes ja kaasa elades olen kirjutanud: «Tiia Kriisa püütud ja viibitud hetked», «Lavaga laulatatud, saatusega dialoogis», «Tiia Kriisa omailmad ja eluilmad». Kõiki neid nimetusi võib samas võtta «eluraamatu» sünonüümide või laienditena, igaüks neist arendatav omaette käsitluseks.

Ometi piirdun ääremärkustega, nagu näiteks mõnda luuletust kommenteerides. Luuletus on elav organism, mille olemuseni ulatume üksnes kontekstuaalselt. Ja nõnda, nagu meie ees on Kriisa päevikud, on neis kogu aeg tuntav ka poeetiline raskusjõud. See on kogumik lüürilis-romantilisi, eepilisi, igatsevaid või mõtisklevaid lausungeid, pingestatud minapildistusi ja teiste peegeldusi endas.

«Eluraamat» on mõistagi üldistus, otsekui katus. Aga kui see lahku kirjutada – «elu raamat» –, siis võib seda võtta ka opus magnum’ina, peamise teosena, mida on jäägitult läbi elatud ja üles kirjutatud ja millest iga looja oma sisimas unistab või milleks end kohustab – kirjutada ära see üks ja ainus opus magnum. «Kirjuta ära,» õhutab Tiia Kriisa sõber ja usaldusisik Vaino Vahing iga kord, kui sattutakse mõne loo peale või vahendatakse oma mõtteid ja elamusi. Sellest saab lausa Vahingu mantra, mida ta on Tiia Kriisale, aga küllap paljudele teistelegi, sh siinkirjutajale öelnud.

Miks? Sest kiri ei valetavat. Aga isegi kui kiri täit tõtt ei tea või varjab või esitab kujutletavat tõena – nii toimib ju kogu ilukirjandus –, saab ­kirjast ometi tunnistaja aja ning lugude labürindis. Jälje­rida, Ariadne lõng, mis viib väljapääsu poole nii kirjutaja enda kui ka talle järgnenud lugejad.

Päeviku sisse­kande 17. ­augustil 1989 lõpetab lause: «Miks kirjutan – et hetkeks, murdosaks mäletada kõiki neid, kellega on olnud kokkupuuteid elus, kes on toonud õnne või ebaõnne, aidanud mõista elamise kunsti.»

Või teisal, päeviku sissekanne 1. oktoobril 2010: «Pean kirjutama, muidu ei saa oma eluga hakkama. Pidepunkte otsisin Vahingult. Sain. Eestlusega kokkupuude oli mulle oluline. Auk tekkis küüditamisest kuni vene kooli lõpetamiseni. Tundsin end eesti kultuuris võõrana. Sellest tuli lahti saada. Vajasin kokkupuudet eesti kultuuri-inimestega.»

Märksõnad
Tagasi üles