Viivi Luige loomeilma tektoonika

Viivi Luige tundlikkus aegruumi suhtes ulatub taevast maa sügavustesse. Foto: Mihkel Maripuu

Elu on selle luuletaja pühakiri. Siin pole midagi tegemist mõistuse ja tavapärase kirjanikuhuviga elu vastu, vaid see on üks hoopis iseäralik eesti luules seniolematu kuum voog, halastamatu ja võimas elutunne. Midagi vääramatut nagu organismi elutegevus, südame töö.

Nõnda määratleb järelsõnas Debora Vaarandi luule valikkogule «See kauge hääl» oma suure eelkäija loomingut täna, 6. novembril oma elu üheksasajandat kuud seljataha jättev Viivi Luik. Neid kolme lauset lugedes vallandus siinkirjutajas omakorda assotsiatsioonide voog, sedapuhku Luige enda loomingule, luulele, proosale ja esseistikale teatava ühisnimetaja leidmiseks. (Sest nimetamine on kirjanikule kõik. Ühes essees on Luik öelnud, ja võib-olla mujal ka korranud, et Mustamäed hakkas ta tunnetama alles siis, kui Mati Unt oli kirjutanud «Sügisballi».)

Väidan veendunult, et see, mida Luik kirjutab Vaarandist, kehtib ka tema enese (loomingu) kohta: elu kui pühakiri, selle mõtestamise kuum voog, elutunde halastamatu gravitatsioon. Vaarandi «seniolematus» saab järje Viivi Luige loomeilmaga. Vaarandi valikkogu ilmub aastasaja ja -tuhande vahetusel, aastal 2000.

Selleks ajaks on Luik jõudnud juba ise oma luule valikkogude faasi. Kõrgtuntus ja -tunnustus ümbritsevad teda prosaisti ja esseistina: romaanid «Seitsmes rahukevad» (1985) ja «Ajaloo ilu» (1991) ning esseekogu «Inimese kapike» (1998). Uue sajandi kümnendal aastal järgneb romaan «Varjuteater», lisandub mitu uut esseekogu. Epiteediga «tume» varustatud kahekümnenda sajandi hingemattev kokkuvõte («tume sajand tõmbab sirgu traadid kaelalülides») leiab esitamist juba 1982. aastal ilmunud kogus «Rängast rõõmust». See on Viivi Luige luuletaja apogee.

«Tumeda sajandi» kõrval on luuletus, mille algusread kõlavad kui kiriku kumedad kellalöögid: «IGAVESES PIMEDUSES KÄIB / kuum ja ülbe veri / minu sees». Mida see kuulutab, me veel ei tea, on vaid üks suur küsimus: «Miks mind sunnib isemoodi paine / kõnelema tuleviku ees / rukkiorasest mis kasvab välja pääl?»

«Hingemattev» polnud öeldud asjata. Olgu see ajastu kokkuvõte tsiteeritud täiel kujul, kogu tema «ajaloo ilus»:

Üks käsi lehte keerab,

teine toetab oimu.

On aastasaja lõpp. On külm.

Muud midagi ei toimu.

Veel keegi vastata ei oska

selles ilmas,

miks surematu tuli süttib

surelikus silmas,

miks siiski särama lööb

hää ja kurja piiril

nii selge silmatera

nõnda mustil kiiril,

mispärast võim ja vaim

on seotud omavahel,

mis kokkumäng käib tegelikult

jää ja tule vahel,

kas vere piiblimaik on

sellepärast tuultel,

et küsimärk kui haav on

kõigi elavate huultel,

kas ainult see veel peletabki

maa pealt varje,

kui keegi külmalt kunstiteoseks

muudab kuuma karje.

Juba ainuüksi selles ainsas luuletuses ladestuvad aegruumi erinevad kihid, piiblist alates üle Juhan Liivi valu ja igatsuse, Betti Alveri võimu ja vaimu konfliktse peegelsuhte, Debora Vaarandi tuule valguse, üle kogu eesti luuletraditsioonist pärit küsimuste, kuni seosteni Luige kirjanduslike kaasteeliste loominguga. Näiteks just Paul-Eerik Rummo on võrrelnud luulet «artikuleeritud karjega». Nähtavaks saab vertikaal, millel Luik asub, sidudes ühtseks tervikuks maa ja taeva (1998. aastal ilmunud valikkogu kannabki pealkirja «Maa taevas»).

See ladestumine, mis omandab väljenduslikul ehk nimetamise pinnal lausa raskusjõu kuju, nii et tõepoolest on kohane rääkida Luige luule gravitatsioonist, mille sissejuhatuseks oli 1968. aastal ilmunud «Hääl» ja sealt edasi teised kogud kuni «Rängast rõõmust» (muide nii see kujund kui ka tsiteeritud luuletuses «mustil kiiril» on olemuselt oksüümoronid, ühendades tervikuks vastandlikud mõisted või tunnused) luulekoguni, toob esile protsessi, mida tunneme geofüüsikast tektoonika nime all. Viivi Luige loomeilm ehk aegruum on tektooniline.

Enne selle lähemat iseloomustamist mainitagu vaid, et Luige ajakäsitusest on palju kirjutatud. Käepäraselt viitan siinkohal kas või 2007. aastal ilmunud artiklikogumikule «Looming – olemise kehtestamine». Seal avaldatud Tartu Ülikooli kirjandusprofessori Arne Merilai ulatuslikumas käsitluses «Viivi Luik linnulennul» (algselt ilmunud ajakirjas Keel ja Kirjandus, 2006) viidatakse Luige lüürilisele seismograafiale ja meenutatakse Jaan Kaplinski paradigmaatilist arvustust Luige luulele aastast 1968 «Nagu kanaarilind kaevanduses». Viivi Luige tundlikkus aegruumi suhtes ulatub niisiis taevast maa sügavustesse. Üksnes aimatavad värinad aja ja ruumi telgedel leiavad fikseerimist poeetilises sõnas ja seejärel ka sõnumis kui nimetamises.

Soome kirjandusteadlane ja kirjanik, paljusid eesti kirjanikke soome kirjandusväljal vahendanud Juhani Salokannel kirjutab sealsamas kogumikus, kuidas enamik romaane kujutab aega väga konventsionaalselt, algusest loogilise lõpuni. Viivi Luik seevastu menetleb näiteks romaanis «Ajaloo ilu» aega teleskoobi-mikroskoobi perspektiivist, vahetades neid järjepannu. Olevikul endalgi on mitu vormi, mis suhestuvad üksteisega: jutustav olevik, mäletamise olevik ja mütologiseeriv olevik.

Teine soome kirjandusuurija, Elisabeth Nordgren nimetab sellist ajakäsitust manipulatiivseks. Viivi Luik esitab otsekui väljakutse ajale endale. Need liikumised ühest aegruumist teise pole siiski sujuvad, märkamatusest rääkimata. Need on kokkupõrked või kleepumised, hüppega sisenemised, kukkumised, igal juhul kontrastsed ja nõnda ka dramaatilised. Ja just see jõuline dramaatika, millega Viivi Luik vahetab mälukaadrites eri ajahetki ja tasandeid, ongi andnud mulle põhjuse iseloomustada kogu tema loomeilma kui üht tektoonilist protsessi, võrreldavalt maakoore liikumisega horisontaalis või vertikaalis.

Mõlemad jõuavad meieni kõigepealt värina näol, kirjanduslik-kujundilisel skaalal öeldult, ettekuulutusena. Järgneb purse või varing. Kujundiga kaasa minnes, sel hetkel leiab meie eksistents läbivalgustuse. Meie inimlik viletsus ja suurus asetatakse igaviku mõõtkavva. Elu nõuab lunastust. Ehk, nagu kirjanik ütleb, «me peame teiseks saama, maksku see või südamevere». Ent kes on see Teine, kelleks me saama peame? Paradoksaalsel kombel oleme selleks meie ise, ainult et kõrvaltvaates ja hinnates, kas ja mil määral me üldse väärime eksisteerimist elusolenditena, inimestena.

«Ajaloo ilu» kõrval leiame seda tektoonikat mõistagi kõigepealt «Seitsmendas rahukevades». Aga siinses essees peatun ma «Varjuteatril». Peatükis, mis kannab nime «Paabeli hoor», tulevad jutuks Balkani sõjad. Autor vaatab seal televiisorist sõjauudiseid koos pastor Atspoliga, kes on kutsunud teda enda juurde külla. Atspol ise on üks erakordne tegelane Viivi Luige loomingus; on nagu autori teine hääl, kes otsib Jumalat, on seda eneselegi teadmata kogu aeg otsinud. Aga Atspolis näen ma ka absurdiinimest, kes tõeluse või üksnes selle varjukujuga silmitsi seistes suudab ületada selle nn võllanaljade abil

Olgu öeldud, aga see ei puuduta Atspoli, et ka romaan tervikuna lõpeb võllanaljaga, mida etendatakse varjuteatris. Enne seda kõlab aga karm moraal: «Roomas saad sa teada, et sa elad nagu igaüks ja et igaüks kannab oma elu koormat ja et mis see muld ja porised labidad sulle ikka teevad. Roomas saad sa teada, et sa ei tea, mis see kõik on, ja et sul polegi tarvis teada. Ela.»

Ent, jah, see tektoonika «Varjuteatris». Niisiis, autor jälgib koos pastor Atspoliga televiisorist sõjakaadreid ning adub ehmatusega, kuidas see kõik on tüütuseni harjumuslikuks saanud, nii et inimesed vahetavad lihtsalt kanalit, et mitte ennast häirida lasta sellel, mis neid otseselt ei puuduta.

Aga talle meenub – ja nüüd leiab aset maakoore laamade liikumine, leiab aset tektoonika –, autorile meenub, kuidas temale on Jumal end esmalt ilmutanud: «Minule ei ilmutanud Jumal ennast seal kauges kiviaegses viiekümnendate alguse talvehämarikus mitte koorukese ega kuumaveekannu kujul, sest mis lapsel kuumaveekannust, mulle ilmutas ta ennast kahe porise poolkülmunud õuna ja pruuni kõrrekese näol. Kui ma neid õunu tühjalt seisva küüditatute talu aias jäätunud kulu ja lehtede alt välja kaapisin, siis kaapisin ma oma paljaste punetavate kätega sellest nälja-aja porist Jumalat välja.»

Veel mitmeid kohti «Varjuteatrist» võiksin tsiteerida ja refereerida, näitamaks Viivi Luige eksistentsiaalset elumõistmist, milles lõpp ja algus dramaatiliselt üheks langevad, nagu kõlab kriitiku ja Viivi Luige eakaaslase Mall Jõe koostatud Luige luulevalimiku pealkiri «Aastasaja lõpp on aastasaja algus» (2014). Ent rõhutada tuleb, et see kokkulangemine ei ole lihtsalt triviaalne järgnevus, vaid põrkumine – võib-olla mingil hetkel juba isegi kataklüsm –, läbi mille sünnib midagi niisugust, mille nime me veel ei tea.

Ehk seesama Viivi Luige enda sõnadega, inspireeritud Rainer Maria Rilke ühest luuletusest:

«Rilke räägib tõtt. Taevas tõstetaksegi pealt ära, sügavikud avanevadki, kivid ärkavadki. Ja kui sa seda teada saad, siis pole tõesti muud kaotada kui ainult elu.»