/nginx/o/2021/11/05/14183980t1h8025.jpg)
Elu on selle luuletaja pühakiri. Siin pole midagi tegemist mõistuse ja tavapärase kirjanikuhuviga elu vastu, vaid see on üks hoopis iseäralik eesti luules seniolematu kuum voog, halastamatu ja võimas elutunne. Midagi vääramatut nagu organismi elutegevus, südame töö.
Nõnda määratleb järelsõnas Debora Vaarandi luule valikkogule «See kauge hääl» oma suure eelkäija loomingut täna, 6. novembril oma elu üheksasajandat kuud seljataha jättev Viivi Luik. Neid kolme lauset lugedes vallandus siinkirjutajas omakorda assotsiatsioonide voog, sedapuhku Luige enda loomingule, luulele, proosale ja esseistikale teatava ühisnimetaja leidmiseks. (Sest nimetamine on kirjanikule kõik. Ühes essees on Luik öelnud, ja võib-olla mujal ka korranud, et Mustamäed hakkas ta tunnetama alles siis, kui Mati Unt oli kirjutanud «Sügisballi».)
Väidan veendunult, et see, mida Luik kirjutab Vaarandist, kehtib ka tema enese (loomingu) kohta: elu kui pühakiri, selle mõtestamise kuum voog, elutunde halastamatu gravitatsioon. Vaarandi «seniolematus» saab järje Viivi Luige loomeilmaga. Vaarandi valikkogu ilmub aastasaja ja -tuhande vahetusel, aastal 2000.
Selleks ajaks on Luik jõudnud juba ise oma luule valikkogude faasi. Kõrgtuntus ja -tunnustus ümbritsevad teda prosaisti ja esseistina: romaanid «Seitsmes rahukevad» (1985) ja «Ajaloo ilu» (1991) ning esseekogu «Inimese kapike» (1998). Uue sajandi kümnendal aastal järgneb romaan «Varjuteater», lisandub mitu uut esseekogu. Epiteediga «tume» varustatud kahekümnenda sajandi hingemattev kokkuvõte («tume sajand tõmbab sirgu traadid kaelalülides») leiab esitamist juba 1982. aastal ilmunud kogus «Rängast rõõmust». See on Viivi Luige luuletaja apogee.