Kuidas vastata Elüüsiumi meelitavale, lohutavale, erutavale ja julmale kutsele?

Ilmar Taska «Elüüsiumi kutse». Foto: Raamatukaas

Ilmar Taska värske romaan «Elüüsiumi kutse» on otsekui mõni Prantsuse muinasjutt. Pean silmas neid täiskasvanuile mõeldud vanemaid versioone – õudust sisaldavaid moraalilugusid. Ohud, mis seal end osavalt varjavad, lasevad tegelastel tarmukalt, vahel isegi õnnelikuna tegutseda. On neid, kes püünistesse sattunud ja meeleheitel siplevad, aga ka neid, kes kõige kiuste suudavad lootust säilitada.

Romaani sündmused leiavad aset mitte just eriti kauges tulevikus. Tegevuskohal pole globaliseerumist arvesse võttes erilist tähtsust. Ent see, millele tulevikku jõudnud ühiskond toetub, on tegelikult olemas või aimatav ka meie tänases päevas. Otsekui kinnituseks, et praegu elame üleminekuajal, on ju ka teadmine, et Facebooki boss Mark Zuckerberg panustab õige suurelt virtuaalreaalsuse pakutavate võimaluste hüppelisse arendamisse.

Taska loodud heas ja uues ilmas tõuseb virtuaalreaalsus erili­selt olulisele kohale. Muu ­hulgas saab inimene sellesse sisenedes näiteks oma minevikku vajunud kangelastega otseühenduses olla. Kaaslasi otsitaksegi tehiskeskkonnast, sest sõpru enam ei ole. Suures plaanis oleneb kõik aga sellest, milliseks kasvavad ja/või muudetakse lapsed. Raske on üle tähtsustada nii õpetaja kui ka lapsevanema rolli uues ühiskonnas. Teisalt jällegi – mis oleks veel meeldivam võimalusest (VR-prillid peas) suhelda mõne oma iidoli või mentoriga nagu inimene inimesega! Peaaegu inimesega? Tehisintellekt on võidukäigul, meeldigu see või mitte.