Kuhu põgenevad kapitalismi poolt puretud hinged?

Johnny Rose (Eugine Levy) ja Schitt’s Creeki linnapea Roland Schitt (Chris Elliott) argiselt aega veetmas. FOTO: Seriaalikaader Foto: Seriaalikaader

Soovunelmatesse ja minevikku takerdunud vaesunud rikaste ­vaatamises on midagi ­ebaloomulikult meelelahutuslikku. See langeb umbes samasse kilda, kuhu langevad videod kassiemmedest oma pojukesi inimesele voodisse vedamas, kuid iga kord voodisse hüpates kukub pojuke üle ääre.

See ei tohiks naljakas olla. Õigemini, naermine näib kohatu, aga ikka on naljakas olla tunnistajaks naeruväärsele sinisilmsusele, mis võinuks olla ennetatav. Just ­sellise fenomeni peal ja pärast töötab ka «Schitt’s Creek» (stiliseeritult «Schitt$ Creek») – satiiriline «rikkusest räbalatesse»-situatsioonikomöödia.

Schitt’s Creek on Kanada keskosa linnake (ja võiks olla ükskõik milline teine väikelinn Põhja-Ameerikas), täielik perifeeria, kuhu sisse sõites tervitab tulijaid esmalt suur plakat, millel üks mitte eriti sümpaatse väljanägemisega härrasmees oma õde vulgaarselt kabistab. Kuid ega eluolu pärast sooja, ent kummalist vastuvõttu eriti paremaks lähe, sest linn on pärapõrgu selle kõige otsesemas tähenduses – ühe nurgapoe, kohviku ja vaevu hingitseva hotelliga Schitt’s Creek on elutu linn, mida tunnistavad omaks vaid mitmendat põlve sinna aheldatud puna­kaelad.