/nginx/o/2021/11/10/14193170t1hd171.jpg)
Heidi Sarapuu teatritekstid muutuvad aina vaimustavamaks. Sarapuu kirjutab lavastajana, sisestab ridade vahele saladusi. Variuse lavastusi tuleb teraselt vaadelda ja kuulatada. Iga väljaöeldud repliigi taga, ümber ja sees peitub vähemasti kolm ütlemata jäetud lauset, aja ning ajatuse märke, kultuuri- ja kirjandusloolist tausta. Ikka äratavad need lavastused kirgliku tahtmise lugeda, aina lugeda. Väärt kirjandust.
«Klassikute prouad» algab intrigeerivalt. Käthe Hansen helistab öösel härra Endel Tõdele – või härra Tõele; üks Tammsaare tegelane küsiks: kuidas käänata, väänata? Unine Tõde võtab kõne vastu mobiiltelefonil, see tõik lööb tegevusaja kohe sassi, toob publikusse lõbusat elevust. Kavaleht kinnitab: tegevusaeg ja koht teadmata. Persoon nimega Endel Tõde ilmutas end juba Variuse lavastuses «See ei ole Tammsaare!» (2008), aga ajad muutuvad ja Tõde koos nendega. Seevastu proua Käthe Hansen on Ene Järvise kehastuses parimas mõttes muutumatu: seesama nipsakas iseteadev daam, kes end teistest klassikuprouadest kraadike paremaks peab. Käthe on krapsakas nähvama, mõnikord õige õelalt, aga kui vastutorge temale ei meeldi, siis proua minetab viivuks kõrvakuulmise, ta silmavaadegi hangub.
/nginx/o/2013/09/05/2177179t1h8087.jpg)