«Esinemisoskus avab kirjanikule palju uksi»

Kirjanduslike kolmapäevade korraldajad Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis (vasakult): ürituste salvestamise ja veebi panekuga tegelev Kris Moor, Eesti Kirjanike Liidu esimees Tiit Aleksejev ning koordinaator Tuuli Velling. Foto: Remo Tõnismäe

Tallinnas Harju tänaval asuva kirjanike maja musta laega saalis toimuvad kirjanduslikud kolmapäevad on kujunenud aastakümnete jooksul meie kirjanduselu lahutamatuks osaks. Praegu veavad seda legendaarset kohtumiste sarja Eesti Kirjanike Liidu esimees Tiit Aleksejev, koordinaator Tuuli Velling ning ürituste salvestamise ja veebi panekuga tegelev Kris Moor. Meie vestlus toimus eelmisel nädalal musta laega saali vestibüülis.

Mis ajast alates siin majas regulaarselt iganädalasi kirjandusüritusi on peetud?

Tiit Aleksejev: Alates 1960. aastate keskpaigast – kui kirjanike maja valmis sai, algas ka kirjanduslike kolmapäevade traditsioon. Praegusega võrreldes oli autoritel võimalusi avalikuks ülesastumiseks oluliselt vähem ning seega olid need kirjandusõhtud midagi sisulist ja väärtuslikku. Me oleme püüdnud seda traditsiooni hoida.

On see maailmas või meie lähiriikides tavaline, et kirjanike kutseliit kureerib ja korraldab pidevalt toimuvaid kirjandusõhtuid?

Aleksejev: Kirjandusürituste sarjana säärane traditsioon levinud ei ole.

Kris Moor: Näiteks Läti kirjanike liit korraldab pigem suuremaid festivale või juhuslikke õhtuid, Rootsi oma teeb paar korda kuus raamatuesitlusi – viimasel ajal ka poliitilistel teemadel, nt Valgevene kirjanike olukorrast. Ka minu teada on säärane kirjandussündmuste regulaarsus teistes lähiriikides pigem haruldane nähtus.

Viimastel kümnenditel on humanitaarias olnud suhteliselt populaarne Roland Barthes’i esitatud «autori surma» teooria, mis kuulutas autori sümboolselt surnuks (ehk lõpetatud ja avaldatud teksti suhtes mitterelevantseks). Ometi näivad teosed olevat oma sotsiaalses elus ilma autorita siiski suhteliselt abitud.

Aleksejev: Kõige parem kirjanduskriitik on aeg – teksti tõeline väärtus ilmneb enamasti alles siis, kui autor on juba surnud. Aga kas peab alati nii kaua ootama? Kaasaegses kirjanduses orienteerumiseks on autori isik kindlasti vajalik. Autor võiks ikka elus olla. (Naerab.)

Tuuli Velling: Elusa autori nägemine ja kuulamine võib anda väga palju motivatsiooni tema teoste lugemiseks. Aga mul on juhtunud ka seda, et autori kuulamine kirjandusõhtul on mõjunud huvile täiesti laastavalt – asjad, mida ta oma loomingu kohta rääkis, ei kõnetanud üldse. Ütleksin, et autori isiku roll on hästi ennustamatu. Mõnikord ei luba autor loomingul enesel kõneleda, summutab selle oma oleku või kommentaaridega. Vahel jälle annab oma isikuga tekstile sügavust juurde.

Aleksejev: Kui ma siin majas veel ei töötanud, siis olin kirjandusürituste suhtes pigem skeptiline. Leidsin, et peaks lugema teoseid, need kas kõnetavad või ei kõneta ning autori isik võib tähelepanu mujale viia. Nüüd olen seda seisukohta muutnud. Mõned etteasted võivad olla vägagi inspireerivad, nii lugeja kui kirjaniku vaatepunktist. Ja teinekord võib osa saada sõnakunstist kõige paremas tähenduses. Sõnamaagiast. Seda ei kohta igal õhtul, mis teebki asja huvitavaks. Nagu teatriga, katarsis võib tulla lavastusest, kust seda üldse ei oota. Ja nimekas lavastus võib osutuda täielikuks läbikukkumiseks.

Mis teeb ühe kirjandusõhtu kvaliteetseks?

Velling: Kirjandus, mida esitatakse-esitletakse, peaks olema hea. (Naerab.) Minu eelkäija koordinaatori ametis, Veronika Kivisilla, tegi ära väga suure töö meie nõudmiste selgeks tegemisel esinejatele. Mistõttu mütsiga löömist siin enam eriti ette ei tule. Pigem saadavad tegijad mulle enne esinemist üsna konkreetse kava. Olen seda meelt, et enne inimeste ette astumist maksab teha hea plaan, mõelda need asjad rahulikult ja kriitiliselt läbi ning mitte jääda lootma selle peale, et küll kohapeal kõik iseenesest laabub.