Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Varjatud hullus, mida peame normaalsuseks

Rait Õunapuu (Dick Diver) ja Marika Palm (Nicole) Ugala uues lavaversioonis F. Scott Fitzgeraldi romaanist «Sume on öö». FOTO: Silver Kaljula

Raske on alustada kirjutamist Ugala «Sume on öö» etendusest, kui meeltes kajab mälestus raamatust. Samas oli etenduse eel ootus suur, kuidas saab lavale panna nii palju mõtteid, sündmusi, tegelasi. Kes kirjutaks raamatust sellise näidendi, et kõik jääks alles? Õnneks on dramaturg Simon Levy oskuslikult kokku pannud just kõik olulise, et midagi kaduma ei lähe, ja ka lavastaja Kaili Viidas on kohandanud näidendi ilusamaks – või õigem öelda: paremaks –, kui tekst oleks ette näinud. Eriti pidades silmas lõpustseeni.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

«Sume on öö» on lugu armastusest, abielust. Lugu sellest, kuidas suhtes on võimalik kaotada iseennast. Peategelane Dick Diver (Rait Õunapuu) on noor tunnustatud psühhiaater, kui ta kohtab hullumajas ravil olevat Nicole’i (Marika Palm). Tekib armastus, kohusetunne, vajadus kaitsta naist naise enda eest. Sellele lisandub varanduslik kapital ehk muretu elu elupäevade lõpuni.

Dick on mees, kes meeldib kõigile. Kui etenduse alguses tundusid tegelased liiga teatraalsed, kellekski kehastuvad, siis mängu jooksul toimus neis kõigis mingi nihe. Ilmselt sellepärast peabki see teatraalsus häirima, et näha, milliseid asju inimesed läbi elavad, et pinnapealsus tooks välja sisu. Sestap oli esiti isegi hirm ühe peategelase, Nicole’i pärast, et see ei ole ju see, keda Fitzgerald kujutas, aga õnneks tuleb nii-öelda õige Nicole esile, kui lugu liikuma hakkab.

Tagasi üles
Back