Irratsionaalsuse talumatu raskus

Fjodor Dostojevski oli kohutavalt sadistliku käekirjaga autor: ta suutis kirjutada nii, et lugedes on ühtaegu põnev, vastik ja kurb. Foto: Repro

KIRJANDUSLIK KUMMARDUS KANNATUSTELE. Selle nädala neljapäeval möödus 200 aastat päevast, mil sündis Fjodor Dostojevski – kirjanik, kelle teoste tegelased otsivad kirgliku kompromissitusega kõrgeimat leeki kannatuste puhastustules.

Fjodor Dostojevski loomingust rääkides sobib alustuseks tsiteerida üht lõiku Vladimir Odojevski jutustusest «Elav surnu», mida Dostojevski ise tsiteeris oma esimese trükis avaldatud jutustuse «Vaesed inimesed» (1846) motos: «Oh neid jutuvestjaid küll! Mitte ei kirjuta nad midagi kasulikku, meeldivat või kosutavat, aga ikka kistakse kõige sisim maa seest välja! Loed, jääd tahtmatult mõtlema, kuid siis tükib sulle igasugust pahna pähe.»

Oh, kui täpselt võtavad need sõnad kokku tema enese ilukirjandusliku pärandi! Tegeles ju Dostojevski teosest teosesse selle «kõige sisimaga», toppis lugejale «pahna pähe», tegi – ja teeb senini, poolteist sajandit hiljem! – oma tegelaste probleemid otsapidi ka lugeja omaks. Tavamõistes «meeldivat ja kosutavat» leiab tema loomingust väga vähe, õigupoolest peaaegu mitte midagi (peateostest ehk üksnes jutustuse «Valged ööd», mis võiks mõjuda virgutavalt ja joovastavalt lüürilistele masohhistidele).

Enamik Dostojevski teoseid (ning iseäranis romaane) toimib kui kirjanduslik puhastustuli, millele autor paneb tegelasi ja lugejaid säästmata peatükist peatükki muudkui uusi ja senisest suuremaid puid alla. Ega peatu enamasti enne, kui on viinud kesksete karakterite – ning tundlikumate lugejate – psüühilise seisundi keemis- ja kõrbemistemperatuurini.

Dostojevski on kohutavalt sadistliku käekirjaga autor: ta suutis kirjutada nii, et lugedes on ühtaegu põnev, vastik ja kurb; nii, et tundlikuma lugeja moraalne tülgastus läheb teose finaalis üle vaimseks kirgastumiseks, tema hing astub lõpuleheküljele jõudes välja otsekui pikalt täistuuridel töötanud pesumasinast – läbiklopituna ja peapöörituses, ent puhtana; sellises puhtuses, mille neitsiliku iluga käib kaasas võluvalt lihtsameelne usk sellesse, et isegi kui maailmas on veel kuskil pori (ja me teame, et on – ka selle meeldetuletuse eest on Dostojevski hoolitsenud), ei hakka see enam külge, ei suuda meid määrida; usk sellesse, et kõik inimesed on ilusad ja head, hoolimata sellest, et me teame, et tegelikult ei ole...

Selles psühhomehaanika imes peitub Dostojevski originaalsus, geniaalsus ning võlu; siin on see, mille pärast me teda endiselt – ligemale kahekohaline arv inimpõlvi pärast tema enese eluaega – armastame, imetleme ja loeme. Julgen enese näitel üldistavalt väita, et Dostojevski loomingu tundmaõppimine peaks ideaalis olema elukestev protsess – tema peateoseid ei saa «läbi lugeda», neid pole võimalik ammendada ühe lugemiskorraga, nende poole tuleb huvitatud lugejal aastate möödudes ning elukogemuse kasvades üha uuesti tagasi pöörduda.

Kannatused elunormiks! Ei päevagi uue kannatuseta!

Pole vist eriti suur üldistus väita, et Dostojevski kirjutas läbi aastakümnete oma pikemas proosas kogu aeg tegelikult ühte ja sedasama raamatut, viies selle filosoofilise sügavuse ja kunstilise komplekssuse iga ringiga üha uuele tasemele. Viimaseks jäänud romaaniga «Vennad Karamazovid» (1880) tõstis ta romaanikunsti mõttelise kvaliteedilati sellisesse kõrgusesse, kuhu ühelgi mulle teadaoleval teosel hiljem asja pole olnud. Autoreid ja romaane ei saa muidugi sel moel võrrelda, sest nende ambitsioonid ja vormivalikud on selleks liiga erinevad, kuid ajuti näib nimetatud teos oma monumentaalses polüfoonilisuses ja ammendamatus komplekssuses kui naiste kettaheite maailmarekord, milleni viinud steroide pole lubatud, osatud ega/või julgetud hiljem enam kasutada.